Kolmas nädal ühikas läheb ja siiamaani pole ma suutnud eriti paremaid suhteid oma korterikaaslastega luua. Pigem vastupidi. Eile kõrvetasin plastmassi pliidi peal ja haisutasin terve köögi täis. Tänasest liikus meie suhtlus aga sildikeste peal. Nõuderesti kohal on nüüdsest silt "NEED NÕUD EI OLE ÜHISKASUTUSEKS!!!" Wuupsi, vist liiga julgeks läksin sealt asjade laenamisega. Andsin eile sisse majandustoetuse taotluse. Juhul kui see peaks läbi minema, kaalun üldse siit väljakolimist. Väga ebameeldiv on ikka elada nii, et ei saa valida neid inimesi, kellega koos elad ja kogu aeg peab teistega arvestama. Muusikat ei saa kuulata kuna tahan, raamatut ei saa päeval lugeda, sest trääns on kõrvaltoas põhjas ja köögis on väga ebameeldiv süüa, kui teised korterikaaslased seal on ja oma labast, eelarvamustest läbipikitud väikekodanlase juttu räägivad. Jah, mul on kõrged nõudmised, ja siis! Tegelikult elaksin ma üliheameelga koos teiste inimestega, aga tingimusel, et me üksteisega vajadusetega arvestada suudame ja ffs, et meie vahel vähemalt mingi suhtlus toimuks, mitte üksteise eiramine.

Eelmine nädal oli aga nii lahe, et pean sellest ka veidi rääkima. Käisime Yuryga konsal, linnas ja kõndisime väga-väga palju. Pärast minu juures ööbimist saatsin ta Miku juurde, kus talle ka õnneks väga meeldis. Kahju, et meil alles viimastel päevadel temaga väga lahedaks läks. Aga see on alati nii. Viimasel päeal rääkisime terve õhtu vene keeles, selle tulemusena vaevlesime vist iga viie minuti tagant järjepidevalt naerukrampides. Vot nii tore oli!

Mmm, ingveri-rohelise tee-sidruni tee ootab nautimist ja minu kurgu ravimist. Loodetavasti teeb ta seda viimast edukamalt, kui neo-angin, millest vist juba üledoosi saanud olen. Tsauki.

Edit: vaadake seda, midagi kaunimat pole ma pikka aega näinud. Mõni õigesti ajastatud kaader looduses on vähemalt minu jaoks kõik, mida hingematvalt ilusa ja puudutava elamuse jaoks vaja on.

DARK SIDE OF THE LENS from Astray Films on Vimeo.