Minek sinna tuli küllalt spontaanse ideena, sest Anchor oli toona mu üks lemmikbände, keda tahtsin kindlasti laivis näha. Kuid minu õnnetuseks Eestis polnud eriti muid vegan sxe hardcore fänne, kes oleks olnud nõus seda tripi ette võtma. Seega tuli mul täiesti lambikas idee Mari paluda. Ja minu väga suureks imestuseks ta jõi nõusse! See oli minu jaoks tol hetkel täielik ime, et ta oleks nõus tulema kontserdile, kuigi seda mussi ta üldse ei kuula ja veel Soome! On raske kirjeldada, kui õnnelik ja tänulik ma olin, et ta oli nõus midagi nii altruistlikku minu muusikaliste huvide pärast välja kannatama, sest üksi ma poleks hakanud seda reisi ette võtma.
Sõitsime välja Tartust 3. aprilli lõuna paiku. Vist läksime häälega, kuigi ma enam täpselt ei mäleta. Igatahes üsna hilja õhtul jõudsime Tallinna ja läksime siis otse squatti (R.I.P). See oli üks tõsiselt erandlik reede õhtu, mil squatis kedagi peale meie polnud. Aga mõnes mõttes oli see isegi hea, sest me ei pidanud kellegagi suhtlema ja saime kohe magama minna, kuhu tahtsime ja end vabalt tunda. Öö ise aga oli metsikult külm. Kuigi elektriradikas oli terve öö sees, viskasin ka peale mantli endale veel 2 tekki peale ja alles siis sain enam-vähem normaalse soojaleveli saavutatud. Maril oli külmem ja hommikul ta kuris, kuidas ta ärkas üles mitu korda külma ja hirmu pärast, et keegi kõndis õues.
Volk R.I.P.
Hommikul ärkasime juba kl 6 või 7 ja tõttasime laeva peale. Alguses eksisime terminaliga, sest meil oli LindaLine, mille laev pidi väljuma kuskilt x sadamast ja lõpuks saime teada, et Sadamahalli kõrvalt. Läksime siis otse kassasse oma pileteid kätte saama, kui meile öeldi, et Läänemeri on veel liiga jääs, et Linda oma väikese paadiga üle saaks ja laevad ei reisi too päev. Ehk siis täpselt, mida meil vaja oli. Tore, eks. Mina läksin igatahes tol hetkel väga närvi, sest midagi sellist pole kunagi varem minuga juhtunud. Ei tea, kas Mari oli vähem närvis, või ta lihtsalt varjas enda emotsioone paremini, aga mina too hetk küll lasin oma suuvärgil kõvasti tööd teha. Igatahes peale pooletunnist ootamist kassa juures meile lõpuks pakuti võimalust, et nad vahetavad meie piletid Tallinki omade vastu. Ja muidugi me olime ju nõus. Sama hinna eest saime veel suurema ja fäänsima laeva peale ja lõppkokkuvõttes sai meie laevamure positiivse lahenduse. Kuna Tallinki laeva pidime paar tundi ootama, istusime mõni aeg seal Merehallis või mis iganes selle suure sinise kaubanduskeskuse nimi on. Olime varahommikused kõige esimesed kliendid ja terve kohviku peale ka ainsad kliendid. Jõime hommikuprogrammi vaadates kohvi ja ma vaikselt tundsin, kuidas ärevus juba kasvas ja eelseisev õhtune kontsert muutis mind ärevaks. Kui kohv sai joodud, käisime läbi need poerägastikud, mis enam kui pool maja hõivasid. Põhilised kaubartiklid olid popstaaridega t-särgid, käterätid, nokamütsid, sädelevad kleidid ja pluusid ning palju muud tavaari, mida iga enesest lugupidav turupood pakub.
Lonkisime vaikselt oma terminali poole ja jõudsime ka sinna liiga vara. Istusime pinkidel, vaatasime teisi inimesi ja mõtisklesime omi mõtteid. Sel hommikul polnud me just eriti jutukad. Seda nii magamatuse, laeva ebaõnne ja vastiku ilma põhjustatud halva tuju tõttu. Aga kui me juba lõpuks check-in'i ära tegime ja laeva peale saime, läks tuju paremaks. Istusime suures kabareesaalis, kus oli hea vaade merele. Uitasime laevas ringi ja ostsime poest megapakid Skittles'it ja Mentos't, mis ühtlasi olid ka meie hommikusöögiks. Käisime laeva tervenisti läbi, seet minul oli see esimene reis nii suure laeval ja üldse olin ma esmakordselt teel Soome.
Laevast väljumine oli küllalt šokeeriv, sest sadam nägi nii vanaaegane ja massiivne välja. Hetkeks isegi ehmatas ära, sest ma ei osanud midagi sellist ette kujutada. Õnneks jagati all terminalis linnakaarte ja võtsime paar tükki kaasa. Kuna me täpselt ei teadnud kus pool linn on, hüppasime suvalise turistibussi peale, mis viis Kamppi kaubanduskeskuse ette. Mina eriti huvitatud šoppamisest polnud, aga teadsin, et pean Mariga kompromisse tegema, sest mina olin ikkagi talle suurema tõnu võlgu, et ta üldse kaasa oli tulnud. Pealegi polnud meil päeval midagi muud teha. Mitu tundi hulkusime poodides ringi, otsisime Mari digikale mälukaarti, aga ei leidnud sobiva hinna ja suurusega.
Lõpuks viskas šoppamine kopa ette ja otsustasime, et läheme otsime Satama squati üles. Sest olime tulnud ju siia reisile üldse ilma informatsioonita, kas saame kuskile öömaja või mis meist öö saabudes üldse saab. Bussiga sõitsime eriti kaua, sest Satama linnaosa on päris kaugel kesklinnast. Pidime jala kuskil väga kahtlases rajoonis kõndima ja millegipärast tulid meile ainult mustanahalised või araablased vastu. Arvasime, et olime sattunud kuskile getosse ja tõenäoliselt nii oligi. Maja otsimine kujunes küllalt koomiliseks, sest see tänav, kus squat oleme pidi, lõppes just enne majanumbrit ära. Ehk siis seda maja polnudki seal tänavas! See oli küll masendav, aga lõpuks märkasime kaugemal suure asfaltplatsi peal üht välimuselt mahajäetud maha, mis oli graffitit täis. Otsustasime, et midagi kaotada pole ja läksime lähemale. Maja oli tõesti see squat, mida olime otsinud. Kuid järgmiseks probleemiks oli inimeste leidmine. Maja ümber polnud kedagi ja aknad olid pimedad. Katsusin igaksjuhuks ust ja üllatuseks oli see lahti. Üllatuseks sellepärast, et Tallinna squati ust ei jäetud kunagi lahti, sellest hoolimata, et seal on küllalt üleronimatu aed ümberringi. Satamal aga polnud mingit aeda. Läksime vaikselt sisse ja ei näinud kedagi. Kõndisin treppidest üles ja nägin, et inimesed istuvad toolide peal ja otsekui kuulavad keskendunult kedagi. Suurest õnnest, et kedagi lõpuks nägin, karjusin neile inimestele eriti eufoorilise "Hey!". Sõbralik vastus jäi kuulmata, selle asemel mind vaadati päris kurjalt ja kulmu kortsutades. Taipasin, et segasime just mingit tähtsat loengut. Ups! Kuid hetk hiljem tulid meie juurde kiiruga kaks poissi, et uurida kiiruga välja, mida need ebaviisakad tüdrukud tahavad. Poisid olid umbes meie vanused või nooremad. Rääkisime oma südantlõhestava jutu, kuidas tulime kontserdile, aga meil ei ole ööbismispaika. Mainisin talle, et saatasin veel squati e-mailile paar kirja selle murega, kuid vastust ei tulnud. Sel hetkel nägin segaduses poisi näost väikest äratundmist. Tõenäoliselt oli seda kirja ikkagi loetud, aga keegi ei olnud viitsinud vastata. Igatahes poisid rääksid, et nemad ei jää õhtul konsale, kuid lubasid rääkida oma sõpradega. Üldiselt oli neil reegel, et squati võõrad ööseks ei saa jääda, kuid nad lubasid, et kui me sinna jääda ei või, saame mujale. Pärast seda otsustasime ära minna ja õhtuks tagasi tulla, sest koosolek käis edasi ja olime juba küllalt halva sissetuleku teinud, tekitades üpris palju segadust ja arusaamatust.
Kergendatud südame ja rõõmsatena, kuid veidi häbistatult, lonksisime aeglaselt bensujaama poole, mis asus üle teed. Hingasime nüüd tõeliselt kergendatult, sest päeva raskeim osa oli möödas, leidsime üles squati ja meile lubati öömaja. Millegipärast mul ei tulnud isegi pähe kahelda nende poiste sõnades. Tundsin, et selleks pole lihtsalt põhjust. Ja tegelikult nagu hiljem välja tuli, ei tulnudki neis kahelda. Hakkasime veidi kahetsema, et sinna ei jäänud, sest ilm hakaks järjest halvemaks minema ja bensukasse me kauaks jääda ei saanud. Leidsime lõpuks üles mingi toidukoha ja tellisime süüa. Kokkuhoiu mõttes tellisin täiesti mõttetud nachod tomatikastmega, mis eriti ei toitunud ja olid peale selle ilma kastmata magedad ja koos kastmega talumatult teravad. Panime ka restos tühja ja avastasime, et enamus ettekandjatest olid emod. Emode all mõtlen ma musta tükka, neete, ruudulisi käepaelu jne. Eestis pole ma veel kuskil nii spetsiifilise välimusega ettekandjaid näinud. Igatahes, sõime ära ja hakkasime tagasi squati poole liikuma.
Satama
Maja ette oli kogunenenud juba üpris palju rahvast ja me mõtlesime nüüd, mis edasine tegevusplaan on, sest kell oli ikka veel liiga vara. Maja ees oli küllalt värviline seltskonda. Oli nii alaealisi purjus suitsetavaid punxe, vegan sxe'sid ja kõiki, kes sinna vahepeal jäävad. Lõpuks hakkas meil nii külm ja tahtsime ikka enne konsat välja selgitada, kuhu me siis ööseks saame. Läksime sisse ja uitasime ringi. Squat oli seest ikka kõvasti paremas korras, kui väljast välja nägi. Teiselt korruselt oli nii vinge vaade õues, väga palju aknaid oli seal pealegi. Kohe teisele korrusele tulles köitis tähelepanu ukse lähedal oleva väike euro dušinurk. Sinna ette oli Anchor teinud oma merchilaua ja oma kotte ja instrumente hoidsid nad dušinurgas, heh. Olime küll üritanud otsida maja peal tuttavaid nägusid, kuid asjatult. Seega istusime nurka maha ja lootsime, et näeme kedagi, kes oskab meid aidata. Õnneks kaua ei pidanudki ootama, sest üks võõras kutt tuli meiega ise rääkima ja küsis, kas me oleme need eesti tüdrukud, kes öömaja vajavad. Tol hetkel ei tundunud see üldse sellise tooniga, nagu mulle oleks meeldinud, aga kuna me olime meeleheitel, olime nõus. Mõtlesime küll omaette, et kuhu me nüüd lähme ja kas see punx on legit, aga muud üle ei jäänud.
Konsa algas ja esimesed bändid küll eriti huvi ei äratanud. Istusime kas saali tagaotsas madratsi peal või vahepeal, kui muusika tundus paremaks minevat, läksin ette seisma. Rahvast oli üldiselt sellise väikese toa jaoks täpselt piisavalt. Oli ruumi, et liikuda, aga samas ei näinud kuskil ka hõredat kohta. Vahepeal käisime ka allakorrusel vaatamas, mis toimus. Seal nägin Soome Oikeutta Eläimille liikmeid oma infolauaga, kes eelmine aasta Eestis olid käinud. Neid oli nii tore näha, rääksime veidi ja ostsin neilt paar patch'i. Kuid bändid, mis mulle enne Anchor'it meeldisid olid Eye for All, mis oli küllalt moshy värk, siis Anvils Drop oma dementse lauljaga, kes viha igast august välja purskast ja In One Piece, mis oli eriti vinge youth crew revival. Samuti kiidusõnad noorele lauljale, teda oli tõesti hea jälgida, sest tundus, et ta naudib justkui iga sekundit sellest set'ist. Lõpuks tuli Anchor ja ma üritasin end nii ette rebida, kui võimalik ja see mul õnnestus päris hästi. Ohjah, Anchor oli suurepärane. Inimesed laulsid kaasa, atmosfäär oli super. Tõsiselt mõnus oli olla täiesti võõras riigis, võõraste inimeste seas ja tunda, et oled nendega üks ja meid ei erista miski. Laulude vahepeal vaatasin aknast välja. Superilus oli vaade kottpimedale Helsingile. Õues oli näha ainult mööduvaid autotulesid ja väga kaugel eemal majatulesid. Olime ikka nii kaugel inimestest ja see oli nii mõnus tunne. Et need inimesed, kes autoga mööda sõidavad, ei kujuta üldse ete, mis selles pealtnäha hüljatud majas too hetk toimus. Igatahes Anchor lõpetas mängimise ja ma tundsin juba tol hetkel, et kogu reis oli korda läinud. Siis hakkasin aga Marit otsima, ta oli väsimuse, une ja huvipuuduse tõttu vist terve Anchori aja eemal madrati peal istunud. Mul hakkas temast veidi kahju, sest enne peaesinejat oli meile öeldud, et kui me tahame, võime nüüd ära minna, aga kuigi Mari oleks tõenäoliselt tahtnud ära minna, ütles ta, et me ei lähe, sest me tulime neid ju ometi vaatama. See oli temast väga armas.
Anchor
Nüüd, kui konsa oli lõppenud, olime sainud uue kontaktisiku, Mikko, kes pidi meid nüüd sinna samasse korterisse juhatama, kuhu ennist pidime minema. Nüüd tundsin end paremini, sest Mikko tundus väga normaalne tüüp olevat, hästi sõbralik ja jutukas. Kõndisime jala päris kaua öises Helsingis, kuni jõudsime lõpuks bussipeatuseni. Kaugel eemal nägime meie poole kihutavat bussi ja kui Mikko ütles, et see on meie buss, oli seda raske uskuda. Aga tõesti, nii kui ta oma pöidla üles tõstis, pidurdas buss kummikriginal. Öisel rallibussil on ka muidugi eriti kallis pilet, umbes 2-3 eurot, aga sellegipoolest olime õnnelikud, et ei pidanud jala minema, sest see tee oli tõesti pikk, mis me maha sõitsime. Mikko ütles, et me lähme isegi veidi linnast välja, mis meid muidugi väga ei rõõmustanud, sest hommikul oli vaja kuidagi ka tagasi sadamasse saada.
Mõne aja pärast jõudsime kohale ja esimene asi, mida ma korteri puhul tähele panin, oli see, et seal haises päris vängelt kanepi järgi. Nii mõnegi tüübi näost ja olekust oli aru saada, millega seal veidi enne meie saabumist tegeletud oli. Me ei lasnud end eriti sellest heidutada ja viskasime oma asjad suure diivani peale, millest pidi saama meie mõlema voodi ja läksime kööki endale tomatisuppi tegema. Tegelikult meil kõht isegi väga tühi ei olnud, aga köögis olles saime omavahel rääkida ja söömine tundus olevat hea mõte, kuna ilmaselgelt magada me ei saanud, sest teises toas käis täielik pidu. Too hetk kujutasin ette, mida Mari jällegi tunda võib, sest ta lihtsalt vihkab suitsetajatega samas ruumis olemist. Seal toas ajati veel küllalt kaua iba, kuid vaikselt hakkasid inimesed ära vajuma ja me jäime neljakesi üles, Mikko ja veel ühe tüdrukuga. Praegu on raske meenutada, millest me rääkisime, aga üldiselt elust, aktivismist, veganismist, asjadest, mis ajavad närvi ja whatnot. Aga üleval olime koos nendega vist küll kella viie või kuueni. Kõige meeldejäävam selle aja jooksul oli see, kui Mikko tõmbas oma taskust välja ühe kulunud märkmiku ja kirjutas sinna midagi. Mind hakkas see märkmik huvitama, aga ma ei hakanud sellegipoolest urgitsema. Hiljem, kui ta juba kiljust päris purju oli jäänud, võttis ta selle uuesti välja ja hakkas ise rääkima, kuidas ta kirjutab sinna oma emotsioone ja hetketundeid. Ta luges meile ette ühe tekstijupi, mis ta oli just enne kirjutanud. See oli selle kohta, et on õnnelik. Et üle pika aja ta tunneb end hästi ja, et eestlased on toredad. Tegelikult oli ta sinna midagi detailsemat ja pikemat kirjutanud, aga ma enam ei mäleta nii hästi. Igatahes pani see meid Mariga naeratama. Varsti peale seda Mikko lihtsalt kustus meie voodi jalutsis ära ja me ei hakanud teda mujale ka tassima. Käisime hambaid pesemas ja läksime ka magama.
Hommikul ärgates oli Mikko meie voodi kõrvale põrandale maandunud koos mingi teise tüübiga, kes öösel imekombel ukseni oli roomanud ja sinna magama jäänud. Hommikul olid üldiselt kõik adekvaatsemad, aga meiega ei räägitud enam nii palju. Vahepeal rääkisin, kuidas Eesti skenega asjad on, aga muu neid teisi eriti ei huvitanud. Tegime hommikul kiirnuudleid ja kuulasime telekast vanakooli hardcore'i. Istusime rõdul, kus oli päris külm, aga tahtsime värsket õhku hingata, rääkisime Mariga ja sõime nuudleid. Lõpuks liitus meiega rõdul ka Mikko, kes nagu juba aru saada, oli saanud meie kõige lähedasemaks sõbraks kogu kambast. Kui lõuna kätte jõudis, oli aeg hakata minema. Ma isegi ei tea miks, aga kurb oli nende juurest lahkuda. Lehvitasime neile hüvastijätuks ja Mikko vaatas meile kurva näoga järgi. Kahju oli ära minna.
Istusime maja ees metroo peale ja sõitsime linna poole. Olime mõlemad veidi nukrad, kuid samas väsinud ja bussis rääkisime juba omavahel entusiastlikult, kuidas suvel tagasi tuleme ja neile uuesti külla lähme. See plaan kusjuures kukkus läbi. Kuid sõitsime siis oma terminali, kus meile öeldi, et meie laev uuesti ei sõida ja pidime minema teise sadamasse uuesti Tallinki laeva peale ja see kord võtsin ma seda uudist kõvasti rahulikumalt. Kui Tallinnas on sadamaterminalid küllalt üksteise kõrval, siis Helsingis päris nii pole. Pidime jälle bussiga pika tee maha loksuma ja kui kohale jõudsime, pidime oma laeva kaua ootama. Sõime lõpuni oma Skittles'id ja Mentos'ed ja üritasime kivikõvadel metallpinkidel magada. Magada oli raske, seega hakkasime ajama iba ja reisi meenutama. Tore oli.
Lõpuks saime oma laeva peale. Seekord ei viitsinud me küll eriti ringi käia laeva peal, vaid otsisime kohe endale mõnusa nurga, kuhu jäimegi kauemaks. Mulle tuli veel mingi baarmen ütlema, et mu asend näeb liiga palju magamise moodi välja ja see pole lubatud. Pfft, magada ka ei lastud rahus. Laevareis venis väga aeglaselt, lugesin oma zine'e, mis olin konsalt kaasa ostnud ja vahepeal vaatasin, mis karaokenurgas toimus. Soomlased ikka ei oska üldse laulda, mis teha. Lõpuks jõudsime sadamasse ja tagasi tulime bussiga. Bussis olime küllalt surnud ja magasime mõnda aega, kui olime ikka veel oma reisist elevil ja rääkisime mõttetuist pisiasjadest. Vot selline oligi meie reis!
Kui mõelda, mida see reis mulle konkreetselt andis peale muusikakogemuse, siis kindlasti teadmise, et on täiesti võimalik ilma eriliste ettevalmistusteta kahekesi või isegi üksi reisile minna ja väga hästi aega veeta ja lõbutseda. Kõik, mida vaja on, on pealehakkamine, iseseisvus ja suhtlusjulgus. Pole üldse raske võtta ette sellist reisi, ku sul on sellised omadused. Ootan igatahes põnevusega, millal saaksin uuesti mingile sellisele reisile minna.
No comments:
Post a Comment