Järjekordselt hakkab üks aasta otsa saama ning igati asjakohane oleks teha väike kokkuvõte nendest bändidest ja plaatidest, kes sel aastal häid üllatusi valmistasid.
Järgnev nimikiri kajastab aasta huvitavamaid leide ning järjekorda pole nad paremuse järgi pandud, et kellelegi mitte liiga teha.
Nagu igal aastal kujuneb mõni bänd "kultusbändiks", siis võib seda sel aastal öelda Cult Rituali puhul, nagu sellele ka nende nimi vihjab. Peale kolme hiilgavat EP'd valmis bändil sel aastal esimene ja nende sõnade järgi ka viimane täispikk album. Lühikese ajaga on nad kogunud endale suure fänbaasi ja sisuliselt Youth Attack!'i leibeli esiknimeks muutunud. Bänd on võtnud tugevalt nišši Black Flag'i "My War" ajastust ning toonud selle kaasaega, tekitades hoopis uue omapärase kõla. Võrreldes nende varasema kraamiga on see tasakaalustatum segu kiiremast ja aeglasemast muusikast, mis oskuslikult terviklikuks plaadiks sulatatud.
Punch - "Punch"
Plaat, mida sel aastal tõenäoliselt enamus powerviolence'i fänne armastama hakkasid. Suurepärane vihane powerviolence Californiast naisvokaaliga, mis lööb iga kuulaja pikali oma tooruse ja plahvatusliku energiaga. Punch ei lase kuulajal lühikese 20. minuti jooksul, mis see plaat kestab, kordagi hinge tõmmata ja algusest lõpuni tümitab kuulajat kogu jõuga. Toore powerviolence oma headuses, ilma kompromissideta!
Kylesa - "Static Tensions"
Jah, Kylesa ei ole just tüüpiline hardcore bänd, mida ootaks siit portaalist leida aasta top 10ne hulgast, kuid ei saa kuidagi mainimata jätta seda plaati. Juba nende 2007. aasta album "Time Will Fuse it's Worth" jättis neist kustumatu mulje, kuid selleaastase plaadiga ületasid nad end mitmekordselt. Album on algusest lõpuni täis lugusid, mis ei lahku mälust, eeskätt minu isiklikuks lemmikuks kujunenud "Scapegoat", mida korduse peal mitmekümneid kordi kuulata võiksin.
Pissed Jeans - "King of Jeans"
Kui Pissed Jeans on noise rock, siis mulle meeldib see senimaani küllalt võõras žanr. Kuid sellest hoolimata on tunda nende loomingus tugevaid Black Flag'i "My War"'i ajastu mõjutusi ja mõneti ka midagi varasema Flipper'i loomingust. "King of Jeans" on kahtlema tugeva 80ndate absurdihõnguga. Ka sõnadest pole lootust leida mingit sügavmõttelist teemat, põhiliselt lauldakse R-rated filmidest, kiilanemisest, joogijanust ja muudest loogikavastastest teemadest.
Rotting Out - "Vandalized"
Legendaarse punk-bändi Descendents'i loo järgi endale nime leidnud bändi võib iseloomustada kui bioloogilist relva, mis 80ndatel kuskile keldrisse seisma on jäetud ning enda haisu nüüd, 20 aastat hiljem levitab. Nimelt materdab bänd kaasaegset ühiskonda samasuguse robustse kire ja naudinguga nagu tehti seda paarkümmend aastat tagasi - oma koosa saavad nii religioon, karjerism, kapitalism kui ka lihtsalt vohav silmakirjalikkus. Alles oma teise EP'ga valmis saanud bänd on kodumaal tõusev täht ja kindlasti nimi, mis tulevikus skene tähelepanu keskpunktis on.
Jumal tänatud, et Let Down oma Euroopat kritiseerivate kommentaaridega põrgutuledes põles, sest niimoodi sai tuhast fööniksina tõusta Mother of Mercy. Viimase debüütalbum III, millega naelapeale pea 100-protsendilise täpsusega virutatakse, on sünge ja kompromissitu tulistamine kõigist torudest ning paistab silma oma toore, kuid täpse produktsiooniga.
Salvation - "Of Unforgiving Wind"
Salvation on Youth Attack!'i plaadifirma alt välja andnud juba 2 plaati. Need, kellele tuttav see leibel, oskavad aimata, millise muusikaga tegu on. Kiire, kompromissitu, vihane ja täiesti siit maailmast väljas. Vihast läbi immutatud energiat, mis selles bändis ja lo-fi plaadis pulbitseb, pole just kerge kirjeldamiseks. Kellel on jaksu selle plaadi puhul tahtlikult halva produktsiooni läbi hammustamiseks, avastab end kindlasti kuulamas tõsiselt mitmekülgset ja haaravat plaati.
Swamp Thing'i võib pidada sel aastal üheks suurimaks üllatajaks. Kahe aasta jooksul on nad välja andnud kaks täispikka plaati ja kogunud juba küllalt arvestatava fänbaasi. "In Shame" mõjub justkui sõõm värsket õhku kaasaegse vihase hardcore'i vallas, kus võib neid muuhulgas võrrelda bändidega nagu Trash Talk, Bracewar ja Outbreak. Bändil on ka omapärane meeldejääv vokaal, mis neid teistest eristab.
Harm's Way - "Reality Approaches"
Tundub, et bänd on võrreldes varajasema materjaliga suure sammu astunud, et oma sõnumiga inimeste kõrvade vahele jõuda. Kunagine räpasest produktsioonist pole enam haisugi ning pilk rohkem pööratud Integrity-sarnase metalse kõlaga hardcore'i, kui powerviolence'i poole. Loomulikult suudab bänd siiski üllatada oma metslaslikkuse ja ülima nihilismiga. Suurepäraselt sobib seda edastama arvatavasti maailma kõige vihasem ja kurjem sXe laulja, arvatavasti ka ainuke, kellel on selja peale Saatan tätoveeritud.
Converge - "Axe to Fall"
Sel aastal ilmus kauaoodatud Converge'i järjekorras seitsmes stuudioalbum. See valmis koostöös paljude teiste muusikutega, mainimisväärseimad neist Cave In'i, Neurosis'e ja The Red Chord'i liikmed. Erinevad muusikud, kellega plaadil koostööd tehakse, kujundavad ja muudavad plaadi heli, tehes sellest üldplaanis ühe omapärase albumi. Ühegi Converge'i uuema albumi kohta ei saa öelda, et ta poleks piinlikult detailselt viimistletud ja pole ka "Axe to Fall" erand. Iga detail ja heli tundub olevat viimseni läbimõeldud ja seetõttu mõjub plaat soliidselt, sisaldades siiski seda tuntud Converge'i "kontrollitud kaose" nähtust, millega nad end juba hardcore'i ajalukku kirjutanud on.
Government Warning - "Paranoid Mess"Kui ma paremini ei teaks, arvaksin, et see plaat on pärit 80ndate keskpaigast. Kumisev garaažisaund, laulude ülesehitus ja kaanekujundus viitavad samuti sellele. Kuid hoopiski on tegu aastaga 2009 ja väga suurepärase plaadiga. Lood on haaravad ja meeldejäävad ning bänd suudab plaadi lõpuks kuulajale edukalt selgeks teha, et vanakooli punk pole surnud!
Kuid et mitte liiga teha sel aastal ilmunud ep'dele ja demodele, mainin mõned silmapaistavad ka nende hulgast: Gray Ghost - "Deep in the Shallow End", Limp Wrist - "s/t", Cult Ritual "Holiday", Pulling Teeth "Witches Sabbath V".
Ja ongi ära nimetatud selle aasta parimad plaadid. Kindlasti järgmisel aastal seda tabelit uuesti üle vaadates avastame, et mõni bänd on välja unustatud või just vastupidi - ei vääri tabelis olemist. Kuid, hei, selliste edetabelite koostamise võlu põhinebki hetkeemotsioonil.
1 comment:
Midagi kribasin valmis nüüd unise peaga. Loe üle, paranda kirjavead ning vigase sõnastuse ning voilaa! :)
Rotting Out "Vandalized"
Legendaarse punk-bändi Descendents'i loo järgi endale nime leidnud bändi võib iseloomustada kui bioloogilist relva, mis 80ndatel kuskile keldrisse seisma on jäetud ning enda haisu nüüd, 20 aastat hiljem levitab. Nimelt materdab bänd kaasaegset ühiskonda samasuguse robustse kire ja naudinguga nagu tehti seda paarkümmend aastat tagasi - oma koosa saavad nii religioon, karjerism, kapitalism kui ka lihtsalt vohav silmakirjalikkus. Alles oma teise EP'ga valmis saanud bänd on kodumaal tõusev täht ja kindlasti nimi, mis tulevikus skene tähelepanu keskpunktis on.
Mother Of Mercy "III"
Jumal tänatud, et Let Down oma Euroopat kritiseerivate kommentaaridega põrgutuledes põles, sest niimoodi sai tuhast fööniksina tõusta Mother of Mercy. Viimase debüütalbum III, millega naelapeale pea 100-protsendilise täpsusega virutatakse, on sünge ja kompromissitu tulistamine kõigist torudest ning paistab silma oma toore, kuid täpse produktsiooniga.
Harm's Way "Reality Approaches"
Tundub, et bänd on võrreldes varajasema materjaliga suure sammu astunud, et oma sõnumiga inimeste kõrvade vahele jõuda. Kunagine räpasest produktsioonist pole enam haisugi ning pilk rohkem pööratud Integrity-sarnase metalse kõlaga hardcore'i, kui powerviolence'i poole. Loomulikult suudab bänd siiski üllatada oma metslaslikkuse ja ülima nihilismiga, mida suurepäraselt sobib edastama arvatavasti maailma kõige vihasem ja kurjem sXe, arvatavasti ka ainuke, kellel on selja peale Saatan tätoveeritud.
Post a Comment