no warning

2011-01-26T09:13:00.000-08:00

tsiteerides melli :"anita, ma tahan, et sa nägude tegemise asemel vigade peale, läheks edasi. ma tahan, et sa elaks rütmi sisse. ma tahan, et sa vigu tähele ei paneks. ära ole nii krambis."

holy crap, trummide õppimine pole vaid trummide õppimine, elutarkust ja uut perspektiivi saab pealekauba.

ahh, ja praegu istub mu kapis üks väike tuvi. tegelt ta pole üldse väike, päris suur on tuvi kohta. aga väike ja armas võrreldes inimestega ja ma kutsun teda tibukeseks, kuigi ta pole üldse tibu moodi. suur mustjas-hallikas hoopis ja ta nokal on midagi viga, sest see on ebaühtlane ja kühmud on peal. lennata ta ka ei saa. leidsin ta stuudiost väljudes pärast trummitundi otse ukse ees. just nagu ta teadis, et ma tulen ja ootas mind. nägin teda juba enne trenni ka ukse juures, kuid siis ei saanud aru, kas ta on vigastatud või lihtsalt puhkab ühe koha peal. muidugi ei saanud ma teda sinna jätta ja tormasin hiina poodi, kus palusin tibu jaoks kingakarbi. viisin ta niimoodi koju. bussis inimesed ikka piilusid ja uudistasid, miks ma nii kiivalt suvalist kingakarpi kinni hoian ja sõrme kaane ja karbi vahel hoian. eks ikka selles, et õhk sisse pääseks. lollid inimesed.
nüüd üritan teda sööma ja jooma saada, aga ta on hetkel rohkem magamisest huvitatud. mul pole aimugi, kui kaua ta oli juba väljas olnud ja kui läbi ta omadega on. igatahes loodan, et hommikul on tal veel hing sees, sest linnutädi pidi talle siis järgi tulema. loodan parimat...

midam

2011-01-25T02:51:00.001-08:00

hehe, mis mul viga on, et nii hea tuju on. aru ei saa. istun kodus ja naeran nagu lollakas, kuigi erilist põhjust ei ole. vahelduseks hea ahahahahhhhaaaa

see aasta tuleb hea, ma tean! ahahahahahaaaa

2011-01-22T12:09:00.000-08:00

aaargh, selline fluffi igatsus tuli peale! kuulan just üht üliveidrat tšehhi elektroonibändi, mis ausaltöeldes oli eelmisel suvel minu jaoks fluffil üks peaesinejaid. nad esinesid vist vähemalt kaks tundi, sest ma jõudsin paar korda nende esinemise ajal wc's ja telkide juures käia. ma pole kunagi laivis näinud midagi sellist nagu siis ja tantsisin end suht oimetuks. hea muusika tunned selle järgi ära, et sa lihtsalt oled lava ees ja sind ei huvita, et kell on palju ja sa oled väsinud või et sa üksi oled. ja jääd sinna. tantsima hommikuni.

http://www.youtube.com/watch?v=ax3H-tXYUtU&feature=related

sel aastal jälle!

2011-01-21T10:58:00.000-08:00

väiksena polnud midagi, mida poleks lahendanud emal süles olemine. kui vaid praegu asjad nii kergesti lahendatavad oleks...

cut-cut-burn

2011-01-14T09:32:00.001-08:00

peale teist kodusistumisepäeva hakkan vigaseks vist muutuma. ilma päikse ja värske õhuta hakkan lolle asju tegema, pealegi kui aju õppimisega veel üle koormata. mul õnnestus täna kaks korda paremasse pöidlasse lõigata. tundusid väikesed haavad, aga kuidas alles verd tuli. imelik. mõni aeg pärast endale sisselõikamist tahtsin ahju lahti teha (kõik need vigastused toimusid toidu tegemise ajal), a mõnusalt läks käsi kuuma ääre vastu. nüüd on selle koha peale paksem krobeline nahakiht tulnud ja seda katsuda on lahe, a esimesed tund aega oli küll piin. nüüd siis tean, mida tunnevad põllumajandusloomad, kui neid märgistatakse kuuma rauaga.
tahaks juba väga, et see esimese seesi aeg läbi saaks. tõsiselt masendav enesetunne on. ma pole oma tulemustega siiamaani üldse rahul ja tean, et oleksin paremini suutnud, kui oleksin rohkem õppinud. tüüpiline mina, eks, jätan asjad viimasele hetkel, a siis avastan, et ups, olen ülikoolis ja siin tähendab asjade jätmine viimasele hetkel nende mahukuse tõttu feili, kui just räme geenius ei ole (mida ma kindlasti ei viitsi olla).

kolmap

2011-01-12T09:22:00.001-08:00

vahelduseks on tore olla mitte luuser aka käisin trummitunnis ja õpetaja kiitis mind! jessssss

ülehomme on rooma tsiv eksam, pärast mida veel kaks tükki ja esimene sess siis ametlikult läbi. juba ootan seda aega, jube on kogu aeg õppida ja põdeda, et kas ikka oskan ja mis saab. samas ei viitsiks kogu aeg nii ka õppida, et eksameid ei oleks, aga kontrolltööd oleks nende asemel. sitt lugu igatahes.

vegan sandwich cake

2011-01-08T12:39:00.000-08:00

i've been planning to make a vegan sandwich cake for a long time. to my surprise, plant-based sandwich cakes don't seem to be popular, cause i couldn't find any recipes for this salty treat! so i decided to improvise and make my own version of this childhood classic. this is how it looks like:

i'm not a big fan a white bread and try to consume it as little as possible. whenever i do buy it, i try to choose the healthiest ones which contain wholegrain flour and a veriety of seeds.
usually sandwich cakes have mayonnaise, sourcream or some other milk-based stuff between the bread layers. i wanted to make things more interesting and instead of using vegan dairy alternatives, i used lentil spread! luckily that wasn't a bad decision and suited perfectly. though lentil spread is definitely a healthy and tasty choice, this (a bit) chunky grayness doesn't exactly look pleasing to the eye. i don't have problems with how my foods looks like, as long as it tastes fine and is good for me, but some people, especially small children, do. so, to give a little color to this dull-looking cake, i made some guacamole-like puree from avocados, 2 garlic cloves, salt, pepper and smeared it on the top layer. the bright green coating gave the cake a much better look and made it more appetizing. parsley and other greens make for good decorations. i sliced half a cucumber and some sundried tomatoes into small pieces and put them between layers. the crunchy cucumber added a lot of freshness, while the tomatoes added nice sourish flavor to the cake.

a few recommendations: make sure that the lentil paste isn't too liquid, it should be thick and creamy. it doesn't taste that good at all if it's too watery.
add some freshness to the cake by using a variety of fresh vegetables/greens like cucumber, radish, green onion, leek, spinach and paprika.

mõtete segapuder

2011-01-05T09:58:00.000-08:00

käisin täna esimest korda üle...4 aasta esimest korda trummitrennis ja ilmselt hakkan seal suveni edasi käima. iga natukese aja tagant tuleb mingi hoog, kus ma tahan trummimängu õppida ja nüüd lõpus viskasid need hood kopa ette ja hakkan asja tõsiselt võtma. mu uus õpetaja tundub ka päris karm ja nõudlik. andis juba kodutööd ja sundis harjutuspadja ostma. nüüd kus mul see on olemas, ma lihtsalt pean harjutama. samas olen väga õnnelik, sest tundub, et seekord saab sest tõesti asja. nii tore, nii tore. humoorikas õpetaja on mul pealekauba. kui ütlesin, et tahan punki mängida, tegi ta suured silmad ja ütles, et selleks mul küll trennis ei ole vaja käia ja et pungis pekstakse ju niisama trumme. einojah, tore siis. ma arvan, et strife trummar teeks talle iga kell drumbattel'is ära (:

olen veits haige praegu ning pean õppima eksamiteks, seeg olen kodus palju passinud. igavusest hakkasin taas sisterhood'i postitama. praegu küll juba sellise tempoga, et varsti kutsutakse mind baltimaade spämmihaiks. nii naljakas tglt, et esimese konto tegin sinna kuskil 4 aastat tagasi ja nüüd vahepeal tegin uue. statistiliselt olen seal kauem olnud, kui mõned põhipostitajad, aga alles nüüd olen hakanud postitama. kuidagi raske on sisse murda nende siseringi, sest enamus kasutajaid on usa'st ja mul imelik rääkida nendega oma vigases inglise keeles, mida ma marihuaanast ja seksismist arvan. aga kui kõik hästi läheb ja ma postitamist jätkan, siis mingil hetkel see ilmselt juhtub.

ja teate, kuulake unrest'i. metsikult hea poliitiline naisvokaaliga bänd usa'st. meenutab gather'it ning seven generations'it.

Escapism is bullshit. Acknowledge your emotions and utilize them to change your community for the better. Do not live your life ignorant to your own ideas; do not deny your own feelings. Anger and depression are not emotions to be discarded and frowned upon, they are tools are vital as joy and love. Use them. Dismantle the system that ails you.

good times that make the bad times so much better

2011-01-04T07:29:00.001-08:00

teine eksamiperioodi päev on läbi. mu enesetunne ja enesehinnang on ilmselt miinustesse juba läinud, sest eilne ja tänane eksam läksid nii pekki, kui võimalik. eilne oli tglt veel päris positiivne, võrreldes tänasega. kahjuks ma ennast kõrvalt ei näinud, milline ma itaalia keele suulise osa ajal välja nägin, aga ilmselt olin ma need 5 minutit näost tulipunane, sest tundus küll vähemalt nii. mul oli nii häbi, sest ma ei osanud öelda isegi kui vana ma olen ja kuna mu sünnipäev on.
tänane ladina keele eksam oli veel kohutavam. üks lause sellest tekstist, mida tõlkima pidi, oli 3-4 rida pikk ja kuigi ma kõik sõnad eraldi sain ära tõlgitud, siis kokku neid panna ma hui oskasin. ladina keeles on ju hoopis teistsugune sõnajärg ja kõik läks omavahel nii sassi. peale seda lauset tuli veel üks pikk lause, aga seda ma ka ei osanud tõlkida. kokkuvõttes jäigi umbes pool teksti tõlkimata. nii jube, et ma pean seda asja uuesti tegema minema. sest, duh, ilmselgelt kukkusin läbi.

leevendamaks oma masekat, läksin virusse ja imekombel leidsin endale talvekossid. olen juba nädalaid otsinud endale talve matkasaapaid, aga tundub, et alustasin oma otsinguid hilja. kunstnahaga kvaliteetsed matkasaapad nr 39-40 on igal pool väljamüüdud. nüüd pidin leppima mingite odavate ja ilmselt mitte väga veekindlate ja soojade kossidega. pärast läksin toidukasse ja ostsin hunniku asju. eurosegadus tundub veel müüjate seas valitsevat, sest ostsin asju 47 krooni eest, andsin kaasapidajale täpse raha ja sain tagasi pea 3 euri. wtf nagu. samas ei kurda. midagi positiivset tänases masendavas päevas võib ju olla (:

2010-12-20T07:52:00.000-08:00

kell hakkab kuus saama, istun viimast õhtut oma ühikatoas, hävitan laua peal olevat mandriinide kuhja ja vaatan ilusaimat täiskuud, mida üle pika aja näinud olen. nii selgelt on teda näha.
aga viimane õhtu seetõttu, et homme kolin. juba ootan, et pääseda siit toast, boksist ja majast. imestan, et suutsin niigi kaua vastu pidada, arvestades, et ma suvel küünte ja hammastega võitlesin ühikasse elamaasumise vastu. igatahes homme kell 3 see lõppeb ja saan oma uude armasasse tuppa. sellest saab mu pisike hubane urg, kus nii väikese pindala kohta on ebanormaalselt suur voodi. perfect <3

naasesin just linnast ja ilmselt hea tuju pärast, mis mul kolimisega ja üldse jõuludega tekkinud, laristasin apollos raha raamatu "101 horror movies you must see before you die" peale, mis ilmselt enamus inimeste arvates kõige mõttetum ost ever on, aga minu jaoks täielik must-have. filmidel on mu jaoks mingi paeluv jõud, mida ma seletada ei oska, just nagu täiskuul, hah. igatahes, kui mul peaks veel raha kunagi olema, siis tahakasin väga-väga osta sellest samast sarjast "101 sci-fi movies you must see before you die" ja "101 cult movies blabla". pildid, tsitaadid ja filmid ise on minu arvates tõeliselt head selles sarjast (:

viimased nädal aega olen ma rohkem aega, kui soovitav oleks, oma toas arvuti taga veetnud. samas tunnen ma end selle olukorra juures palju asjalikumalt kui tavaliselt. nimelt alustasime ln'i uue kodulehe ülesehitamist ja sellesse panustamine võtab jubedalt aega ja planeerimist. minu nö ülesandeks on kirjutada tekste, sest üldiselt kirjutada mulle meeldib ja ma loodan, et nii ma arendan oma oskusi ja muutun paremaks.

...ja mandariinid said otsa

Escada loobus karusnahast!

2010-10-17T14:52:00.000-07:00

Vapustavad uudised karusnaha rindelt - Escada loobub aastast 2011 TÄIELIKULT karusnahast.
Nii vapustavad uudiseid, et ma ei suuda seda kõike veel täielikult hoomata. Ma mäletan nii hästi, kuidas eelmisel talvel ja veel enne seda see võitlus tundus meile ülepea olevat, meie üle naerdi ja näidati näpuga. Võit tundus kui kauge unistus. On aeg õnnepisaraid lubada, sest me tegime selle ära. Meie võitsime. Ja seda oli meil hädasti vaja, sest vähemalt mind pani see uskuma meie tugevusse ja mõjujõudu. Lokaalne tegutsemine, et saavutada globaalne muutus. Olla selle kampaania kõrval algusest kuni võiduka lõpuni on midagi sõnuseletamatult tähtsat ja motiveerivat. See oli just midagi sellist, mida mul praegu vaja oli. Aitäh kõigile, kes kuidagigi kaasa aitasid sellele!

GM toidud - ainus valik jätkusuutliku tuleviku jaoks?

2010-09-28T02:24:00.000-07:00

Vaidlused GM toitude müügile lubamise üle on viimasel ajal elustunud, sest esmakordselt on FDA väga lähedal andmaks luba GM lõhele, mis kasvab kaks korda kiiremini mitu korda suuremaks, kui tavaline lõhe. Firma AquaBounty on viimased 15 aastat juba üritanud oma tahtmist läbi suruda ja tundub, et võit on lõpuks lähedal.

GM toidu pooldajad väidavad, et maailma järjest suureneva kalavajaduse tõttu on vaja hakata kalu gen muundama, samuti aitaks see kaasa näljahädade vähendamisele.

Samas väidavad GM toidu vastased, et nende kalade mõju ökosüsteemile võib põgenemise korral olla ettearvamatu ning 40 genetratsooni möödudes isegi kogu loodusliku lõhe mingist paigast välja tõrjuda. Peale selle pole piisavalt uuritud mõjusid tervisele. Väide, mida ma kuskil aga kuulnud ei ole, puudutab kogu selle tegevuse eetilisust. Kas meil on õigust hakata mängima mingi liigi genteetilise koodiga oma huvide pärast? Tõsi, juba aastatuhandeid on inimesed välja valinud parimaid taimi ja loomi ning neid omavahel ristates uusi liike tekitanud, kuid tõele näkku vaadates ei saa kõike geneetilist muundamist samasuguseks nimetada. Nt on tänapäeval väljatöötatud taimeliigid võimetud seemneid tootma või loomad võimetud järglasi saama. See on vajalik selleks, et nad ei saaks ristuda vabas looduses olevate liigikaaslastega, kuid samas suurendab ka firmade kontrolli põllumajanduse üle. GM seemned pole ühekordne väljaminek ja neid peab iga aasta uuesti ostma. Samuti pole ka GM lõhe ostmine ühekordne väljaminek, sest need kalad ei saa enam omavahel järglasi. See fakt peaks aga iga inimenese murelikuks muutma, sest patentide tõttu oma turukontroll läinud käputäie firmade kätte, kes täielikku monopoli sel alal omavad, kas või kurikuulus Monsanto oma seemnemonopoliga.

http://www.guardian.co.uk/commentisfree/2010/sep/26/gm-food-agriculture

2010-09-15T08:42:00.000-07:00

Kolmas nädal ühikas läheb ja siiamaani pole ma suutnud eriti paremaid suhteid oma korterikaaslastega luua. Pigem vastupidi. Eile kõrvetasin plastmassi pliidi peal ja haisutasin terve köögi täis. Tänasest liikus meie suhtlus aga sildikeste peal. Nõuderesti kohal on nüüdsest silt "NEED NÕUD EI OLE ÜHISKASUTUSEKS!!!" Wuupsi, vist liiga julgeks läksin sealt asjade laenamisega. Andsin eile sisse majandustoetuse taotluse. Juhul kui see peaks läbi minema, kaalun üldse siit väljakolimist. Väga ebameeldiv on ikka elada nii, et ei saa valida neid inimesi, kellega koos elad ja kogu aeg peab teistega arvestama. Muusikat ei saa kuulata kuna tahan, raamatut ei saa päeval lugeda, sest trääns on kõrvaltoas põhjas ja köögis on väga ebameeldiv süüa, kui teised korterikaaslased seal on ja oma labast, eelarvamustest läbipikitud väikekodanlase juttu räägivad. Jah, mul on kõrged nõudmised, ja siis! Tegelikult elaksin ma üliheameelga koos teiste inimestega, aga tingimusel, et me üksteisega vajadusetega arvestada suudame ja ffs, et meie vahel vähemalt mingi suhtlus toimuks, mitte üksteise eiramine.

Eelmine nädal oli aga nii lahe, et pean sellest ka veidi rääkima. Käisime Yuryga konsal, linnas ja kõndisime väga-väga palju. Pärast minu juures ööbimist saatsin ta Miku juurde, kus talle ka õnneks väga meeldis. Kahju, et meil alles viimastel päevadel temaga väga lahedaks läks. Aga see on alati nii. Viimasel päeal rääkisime terve õhtu vene keeles, selle tulemusena vaevlesime vist iga viie minuti tagant järjepidevalt naerukrampides. Vot nii tore oli!

Mmm, ingveri-rohelise tee-sidruni tee ootab nautimist ja minu kurgu ravimist. Loodetavasti teeb ta seda viimast edukamalt, kui neo-angin, millest vist juba üledoosi saanud olen. Tsauki.

Edit: vaadake seda, midagi kaunimat pole ma pikka aega näinud. Mõni õigesti ajastatud kaader looduses on vähemalt minu jaoks kõik, mida hingematvalt ilusa ja puudutava elamuse jaoks vaja on.

DARK SIDE OF THE LENS from Astray Films on Vimeo.

Kõik on uus septembrikuus

2010-09-03T09:36:00.000-07:00

Sellise ilusa riimikesega võtaksin vastu siis järjekordse sügise, uue kodu, uue linna ja uue õppeaasta ülikoolis. Uusi asju oi-kui-palju, eks!
Igatahes, ühikaelu kulgeb päris normaalselt, va see fakt, et kõik mu korterikaaslased mind UFO'ks peavad. Omaette itsitamine, imeliku muusika (hardcore ja sud afrikaan voodoo dubstep Spoek Mathambo - srsly, dat shit rlz) kuulamine ja naljaka toidu söömine (toit ilma lihata) on mulle vist karuteene teinud. Mitte, et see mind väga kurvastaks tegelikult. Sõbralikud ja abivalmis inimesed on nad küll, kellega mõned sõnad päeva jooksul vestelda, et kus hari on ja kelle kord järgmisena kööki küürida on, võib nendega vahetada küll, aga midagi enamat mitte. Venelased on saatanast, trääns ruulib ja homod tuleks põlema panna - mida üldse võiks mul selliste inimestega rääkida olla? Viies päev ühikas käib ja tegelikult istun ma enamus ajast oma toas, kuulan muusikat ja hängin üksi. Mitte midagi pole õhtuti teha ju ka, sest ma ei taha juua koos oma korterikaaslastega ja nendega lahedat juttu rääkida. Siiamaani olen pea iga õhtu nii kümne paiku magama läinud, sest minu toas pole tuld ja kui pimedaks läheb, pole eriti midagi toas teha. Filme ju kogu aeg ka vaadata ei viitsi. Jah, meil on nii lahedad töömehed, kellel läheb nädal aega, et lambipirni vahetada. Kui ise teeks, siis peaks ise maksma pirni eest. Pigem ootan ja saan tasuta, raha pole priisata ju. Eriti praegusel ajal kui niigi läheb iga päev poes 100 krooni. Müstiline. A samas mis ma mölisen, ostsin täna poest 44 eeku eest tilli.

Natuke helgematel teemadel - kool on vaikselt alanud ja siiamaani on infotunnid üldiselt jätnud hea mulje. Täna oli instituudi infotund, kus räägiti palju tarka jutt, kuid kahjuks jäid paljud asjad siiski arusaamatuks, nt kuidas koostada oma õppekava, kuidas registreeruda ja kuna kurat üldse esimesed loengud algavad?? Aga õnneks pole ma päris üksi, Martin ja Kiku alustasid ka samas koolis õpinguid ja nemad kui veidi organiseeritumad ja rohkem matsu jagavad inimesed, aitavad kindlasti mind. Natuke küll hirmutas see tõsiasi, et vähesed lõpetavad minu eriala kolme aastaga, tavaliselt läheb selleks ikka 4 või rohkem aastat. Huh, eks näis.

Ja nüüd natuke veel helgematel teemadel. Homme on ülivinge disko Vaimus ja Yreji tuleb Tlna viieks päevaks! Kui lahe see veel nüüd on. Ma niigi üksindusest ja mõttekaaslaste puudumisest hakkan hulluks minema ja siis tuleb nii lahe inimene külla. Ülilahe ikka. Plaanis on homme diskole minna, ülehomme Katusekinno (kui see tormiga veel alles on) ja Uue Maailma festivalile, teha räme vegan sxe läbu ja panna proovile oma Tallinna-tundmis oskused. Natuke jama, et mul pmlt juba kool algab esmaspäeval ja ma ei saa temaga siis koos olla, aga ma loodan, et ta leiab tegevust ja mõned toredad inimesed aitavad mind välja ja hängivad temaga. Nii ootan homset.

Ja et me nüüd samal lainel lahku läheks:

SPOEK MATHAMBO & MSHINI WAM - GWABABA (DON'T BE SCARED) from spoek mathambo on Vimeo.

PS: Tutvuge kindlasti ka ta teiste videodega, need on seda väärt!

2010-08-28T15:01:00.000-07:00

Power

YOU cannot put a fire out;
A thing that can ignite
Can go, itself, without a fan Upon the slowest night.

You cannot fold a flood
And put it in a drawer, --
Because the winds would find it out,
And tell your cedar floor.

- Emily Dickinson

Aitäh mind luulesse uskuma panemise eest.

Šoppamine ja lõbus (?) - pffft!

2010-08-27T08:19:00.000-07:00

Šopahoolikud, kes üritavad oma pahest lahti saada, peaks hakkama väikelinnas veganiks, ma garanteerin, et nende mure oleks koheselt lahendatud. Ehk siis tänane oli päris nukker, mitu tundi üritasin poest endale jalatseid leida, aga ei ostnud midagi. Muidu oleksin ma täiesti korras ja üldse mitte kurb, sest ma olen juba sellise asjaga harjunud, aga pidin ma lihtsalt kiinduma ühtedesse superilusatesse ja supermugavatesse jalanõudesse ilma enne 100 % kindlaks tegemata, et nad nahata on. Neil puudus märgistus, aga katsudes ja nuusutades (jah, ma tunnen naha lõhna järgi ära) tundus faux mis faux. Hiljem leidsin mingil teise paaril märgistuse ja peal oli ikka natuke nahka kasutatud. Pask. Seega langesid need jalatsid minu jaoks kohe ära, ükskõik kui väga nad mulle ka meeldima ei olnud hakanud. Aga kahjuks olin ma poes emaga, kes sellesse nii rahulikult ei suhtunud. Ta sai mu peale konkreetselt vihaseks, et ma hetk tagasi veel tahtsin neid, aga nüüd enam mitte. Tema jaoks ülim müstika. Eriti arvestades fakti, et olime poodides juba tunde käinud ja mõlemad juba väsinud ja tüdinud. Siis algasid süüdistused minu kui väga kahepalgelise inimese suunas, et a'la siis kui mul vaja on, siis ma laenan talt tema kingi, mis on nahast. Minu argumendid, et kui need on juba ostetud ja olemas, siis pole mõtet neil niisama seista lasta ja ökom ja toredam ja kui ma kasutan ka kord kuus tema kingi, mitte ei osta endale uusi, talle muidugi ei piisanud. Kui kurb.

Kolm mu lemmikut vegan-iludust :´)
Hea küll, tunnistan, et selle sissekande käigus läks tuju paremaks. Kuller tõi mu uue telefoni just ära. Ta on küll pann, kui ilus-ilus Nokia 1208. Jess, olen vist taas elus?

Lõpuks kodus

2010-07-29T08:19:00.000-07:00

Nonii, juuli oli minu jaoks tõenäoliselt selle suve ja vb üldse aasta kiireim kuu. Juuli alguse veetsin Hiiumaal, Fantasti muusikafestivalil, kus andsin oma panuse toitlustusmeeskonna tegevusse. Seal tuli minust välja kokkamiskoletis ja päevad läbi ma vist ainult tegingi süüa. Isegi ühtegi bändi ei näinud. Samas ma väga ei kurda, sest mulle meeldib asjalik olla ja endast maksimumi anda. Pärast Hiiumaad sain kodus päeva puhata ning pärast seda kohe uuesti reisile. Seekord siis veidi kaugemele ja Eestist välja. Nimelt Itaaliasse. Loodus oli seal ikka täiesti lummav. Kõrged mäed, värviline floora, loomad, keda Eestis naljalt ei näe (mägikitsed), sõbralikud kohalikud ja paljud muud positiivsed elamused jätsid mulle kustumatu mulje. Kuid kõike, mida Itaalias tegin, ma siiski paljastama ei hakka, vaevalt see isegi väga huvitav oleks. Pärast Itaaliast naasemist sain jällegi päeva-paar puhata ja siis uuesti välismaale. Kuu viimaseks reisiks jäi Fluff fest Tšehhis. Käisin seal ka eelmine aasta ning pean jätkuvalt tõdema, et sarnase atmosfääriga hardcore festivali Euroopas naljalt ei leia. Maitsev vegan toit, zine'i raamatukogu, päev läbi näidatavad filmid, tõeliselt head bändid ja muusikast ning selle taga paikenvatest ideedest huvitatud inimesed tegid sellest festivalist meeldejääva elamuse. Kahjuks küll ei saanud ma festivali nautida nii palju, kui oleksin tahtnud. Nt ei saanud ma paari bändi näha ja ei saanud ka teise päeva õhtul diskole minna ja kolmanda päeva õhtul afterpartyle minna. Seda ühe väikese õnnetuse pärast. Nimelt olin Vitamin X'i ajal lava ees ja küllalt üksi ning õnnetult kombel ei näinud üks stagediver seda ette. Mõni sekund hiljem olime mõlemad maas, kuid tema maandumine lõppes tänu minule küllalt pehmelt, aga mina suutsin kuidagi oma põlvega tema alla nii õnnetult jääda, et venitasin oma parema põlve kõõluse(?) välja. Oi, see oli valus, kuradi valus. Veel praegugi on valus kõndida, kuid paari päeva pärast on loodetavasti asjad nagu enne. Festival ise lõppes pühapäeval, kuid esmaspäeval käisime ametlikult Fluffi afterparty'l Prahas. Alguses kahtlesin pankroti tõttu tõsiselt minemises, kuid kui me lõpuks jõudsime sinna venue ette, ei saanud ma midagi parata. Pidin lihtsalt sinna minema, kuigi rahakott oleks kindlasti hea meelega vastu vaielnud. Kokkuvõttes oli see super otsus, sest seal olid bändid, mille ma oma jalavigastuse tõttu maha olin maganud. Rääkisime seal teiste festivalikülastajatega, šoppasime koos kohalikus poes ja otsisime vegan toitu tšehhi keele mitte-oskavatele ameeriklastele ja hollandlastele. Muidugi juhtus veel igasuguseid asju, kuid ma ei viitsi nüüd ka kõigest rääkida. Sõrmed väsivad ära.

Peace, (ja seda läheb praegu tõesti kõigil hädasti tarvis)
Anita

Loomsed koostisosad

2010-02-26T06:05:00.000-08:00

Et olla loomasõbralik tarbija, tuleks osta loomadel mittetestivaid tooteid ja kindlasti uurida ka nende koostist. Paljud firmad, mis ei testi loomadel oma tooteid, kasutavad siiski teatud loomseid komponente, mis tihti võivad teadmatuse pärast kahe silma vahele jääda. Siin on nimekiri mõnedest sellistest koostisosadest lühikirjeldusega.

Lanoliin (ingl. k. lanolin) - rasvane kollakas villavaha, mida saadakse põhiliselt lammastelt. Seda kasutatakse põhiliselt kosmeetikas, meditsiinis nahahooldus eesmärkidel, kuna ta on hüppoallergeenne ja antibakteriaalne, samuti vett-tõrkuvate omaduste tõttu ka kingaviksis.
Paljud huulepulgad, (sügavalt niisutavad) kreemid jpm sisaldavad lanoliini.

Töödeldud lanoliin

Taruvaik (ingl. k. beeswax) - taruvaik. Küllalt samad kasutusalad nagu lanoliinil.

NB! Toiduainetööstuses kasutatakse taruvaiku katte - ja glasuurainena, et tagada toiduaine kauasäilivus (erinevad juustud ja närimiskommid nt. Mentos). Toidulisandina võib teda leida E901 nime alt.Puhas mesilasvaha

Šellak (ingl. k. shellac) - kindlate putukaliikide toodetav kleepuv vaik, millest putukad moodustavad kookoneid. Kasutatakse värvaine, glasuuri ja puidulakina. Müüakse helvestena. Šellaki värvid varieeruvad helekollasest tumepruunini, olenevalt sellest, millisel puul putukad elanud on ja milliseid toitaineid tarbinud. Oli läänemaailmas enimkasutatud puidulakk kuni 1920.- 1930. aastateni, mil võeti kasutusele nitrotselluloosist lakk.

Erinevad šellaki toonid

Kommid nagu Skittles ja M&M kasutavad glasuurainena šellakit.

Puuoksale jäetud vaik, millest peale töötlemist saab šellak

Glütseriin e glütserool (ingl. k. glycerine, glycerole) on magusa maitsega värvitu tihke vedelik, millel jahtudes on kumjas konsistents. Oma niiskust hoidvate ja vett imavate omaduste tõttu kasutatakse glütseriini väga paljudes erinevates töötusharudes. Kuni 19. sajandini kasutati glütseriini saamiseks eranditult loomseid rasvu, kuid tänapäeval kasutatakse ka taimseid. Nii taimsed, kui loomsed rasvad sisaldavad 7-13% glütseriini. Ainus viis olla kindel glütseriini päritolu kohta, on osta tooteid (nt ökopoodidest), kus on koostisesse kirjutatud "taimne glütseriin" või saata tootjale omapoolne päriv kiri. Muudel juhtudel tasuks meeles pidada, et glütseriin on suure tõenäosusega loomne.

Mõned valdkonnad ja viisid, kuidas glütseriini kasutatakse:

Taimsest glütseriinist seep

Muskus ( ingl. k. musk) - isastelt muskushirvedelt saadav vänge lõhnaaine. Tänapäeval on muskus muutunud üldnimetuseks loomsetele lõhnavatele ainetele, mida eritatakse teatud näärmetest. Muskust on populaarse lõhnakinnistina kasutatud iidsetest aegadest alates ning ta on üks kallimaid loomaseid tooteid maailmas. Tänapäeval kasutatakse seda väga vähe, põhiliselt Hiina meditsiinis. Parfümeerias on enamus loomset muskust vahetatud sünteesitud või taimset päritolu sarnaste ainete vastu, sest muskushirved on nüüdseks muutunud ohustatud liigiks. Sünsteesitud muskust kutsutakse tihti "valgeks muskuseks".

Muskushirv

Tsiibet (ingl. k. civet) - Tsiivetid on väikesed loomtoidulised Aafrikas ja Aasias elavad kärpkaslased. Samuti nimetatakse nende poolt toodetud spetsiifilist muskust tsiibetiks. Isas- ja emasloomad toodavad seda parfümeeriatööstuses kõrgelt hinnatud sekretsiooni oma pärakunäärmetes. Et muskust saada loom tapetakse või talt eemaldatakse näärmed. Tänapäeval on aga rohkem hakatud eelistama elusatelt loomadelt eraldunud sekretsiooni kraapimist. Kuna loomaõiguslusgrupid on avaldanud survet sellise julma äri lõpetamiseks, on hakatud ühe enam kasutama sünteetilisi asendajaid.

Muskuse kraapimine

Castoreum - Euroopa või Siberi kopralt saadav tugeva lõhnaga õlilaadne sekretsioon, mida eraldavad mõlemad soopooled. Seda toodavad kaks ploomisuurust kõhuõõnes asuvat nääret. Teda kasutatakse loomade lõksudesse püüdmisel metsas ja paljudes parfüürmides. Samuti on castoreum kasutust leidnud meditsiinis peavalu, palaviku ja hüsteeria ravimiseks ning lisandina tubakale ja Skandinaavia maades lisandina kangele alkoholile.

Kopra kõhuõõnes asuvad paunad

NB! Mitte ajada segi kastoorõli/riitsinusõliga, mis inglise keeles kannavad nimetust castor oli. See on riitsinuusseementest saadav taimne õli, mida kasutatakse paljudes kosmeetikatoodetes.

Hall merevaik (ingl. k. ambergris) - halli või mustja värvusega tahke vahajas aine kašeloti seedesüsteemist. Selle omanäolise lõhna tõttu on teda kasutatud lõhnaõlides kinnistina. Tänapäeval asendavad seda suurte nõudmiste ja kvaliteedi puudujääkide tõttu paljud sünteesitud ained. Hall merevaik väljub tavaliselt kašelottidest väljaheite kujul suure tükina, kuid liiga suureks muutudes väljastatakse ta suu kaudu. Suuri halli merevaigu tükke võib leida Atlandi ookeani rannikult, kuid enamus maailma toodangust saadakse Kariibi mere saarte rannikualadest.

Töötlemata hall merevaik

Kitiin (ingl. k. chitin) - kitiini leidub putukate, krabide, krevettide, vähkide ja teiste selgrootute väliskestades. Teda lisatakse paksendajatesse ja toiduainete stabilisaatoritesse, samuti erinevatesse liimidesse, värvidesse ja lakkidesse. Samuti on ta laialdaselt kasutust leidnud meditsiinis, kuna biolaguneva ainena kaob ta haava paranedes.

Putukas oma kestast väljumas

Keratiin (ingl. k. keratin) - keratiini leidub naha ja sarvjate kudede pindimises kihis nt juustes, nahas, sulgedes ja küüntes. Keratiini võib leiduda šampoonides, balsamites ja erinevates nahahooldustoodetes.

Keratiini graanulid

04.04.09 Anchor

2010-02-18T08:06:00.000-08:00

Naljakas, et alles nüüd, pea aasta hiljem, tuli suur tahtmine üles kirjutada oma mälestused sellest kontserdist ja reisist. Kuid tahtmine jäädvustada see reis tuli sellepärast, et see oli hoopis teistsugune, kui on olnud kõik mu senised festivalikogemused ja reisid ning kuna mul on harjumus asju ruttu unustada, leidsin, et on viimane hetk oma mälestused üles kribada.

Minek sinna tuli küllalt spontaanse ideena, sest Anchor oli toona mu üks lemmikbände, keda tahtsin kindlasti laivis näha. Kuid minu õnnetuseks Eestis polnud eriti muid vegan sxe hardcore fänne, kes oleks olnud nõus seda tripi ette võtma. Seega tuli mul täiesti lambikas idee Mari paluda. Ja minu väga suureks imestuseks ta jõi nõusse! See oli minu jaoks tol hetkel täielik ime, et ta oleks nõus tulema kontserdile, kuigi seda mussi ta üldse ei kuula ja veel Soome! On raske kirjeldada, kui õnnelik ja tänulik ma olin, et ta oli nõus midagi nii altruistlikku minu muusikaliste huvide pärast välja kannatama, sest üksi ma poleks hakanud seda reisi ette võtma.

Sõitsime välja Tartust 3. aprilli lõuna paiku. Vist läksime häälega, kuigi ma enam täpselt ei mäleta. Igatahes üsna hilja õhtul jõudsime Tallinna ja läksime siis otse squatti (R.I.P). See oli üks tõsiselt erandlik reede õhtu, mil squatis kedagi peale meie polnud. Aga mõnes mõttes oli see isegi hea, sest me ei pidanud kellegagi suhtlema ja saime kohe magama minna, kuhu tahtsime ja end vabalt tunda. Öö ise aga oli metsikult külm. Kuigi elektriradikas oli terve öö sees, viskasin ka peale mantli endale veel 2 tekki peale ja alles siis sain enam-vähem normaalse soojaleveli saavutatud. Maril oli külmem ja hommikul ta kuris, kuidas ta ärkas üles mitu korda külma ja hirmu pärast, et keegi kõndis õues.

Volk R.I.P.

Hommikul ärkasime juba kl 6 või 7 ja tõttasime laeva peale. Alguses eksisime terminaliga, sest meil oli LindaLine, mille laev pidi väljuma kuskilt x sadamast ja lõpuks saime teada, et Sadamahalli kõrvalt. Läksime siis otse kassasse oma pileteid kätte saama, kui meile öeldi, et Läänemeri on veel liiga jääs, et Linda oma väikese paadiga üle saaks ja laevad ei reisi too päev. Ehk siis täpselt, mida meil vaja oli. Tore, eks. Mina läksin igatahes tol hetkel väga närvi, sest midagi sellist pole kunagi varem minuga juhtunud. Ei tea, kas Mari oli vähem närvis, või ta lihtsalt varjas enda emotsioone paremini, aga mina too hetk küll lasin oma suuvärgil kõvasti tööd teha. Igatahes peale pooletunnist ootamist kassa juures meile lõpuks pakuti võimalust, et nad vahetavad meie piletid Tallinki omade vastu. Ja muidugi me olime ju nõus. Sama hinna eest saime veel suurema ja fäänsima laeva peale ja lõppkokkuvõttes sai meie laevamure positiivse lahenduse. Kuna Tallinki laeva pidime paar tundi ootama, istusime mõni aeg seal Merehallis või mis iganes selle suure sinise kaubanduskeskuse nimi on. Olime varahommikused kõige esimesed kliendid ja terve kohviku peale ka ainsad kliendid. Jõime hommikuprogrammi vaadates kohvi ja ma vaikselt tundsin, kuidas ärevus juba kasvas ja eelseisev õhtune kontsert muutis mind ärevaks. Kui kohv sai joodud, käisime läbi need poerägastikud, mis enam kui pool maja hõivasid. Põhilised kaubartiklid olid popstaaridega t-särgid, käterätid, nokamütsid, sädelevad kleidid ja pluusid ning palju muud tavaari, mida iga enesest lugupidav turupood pakub.

Lonkisime vaikselt oma terminali poole ja jõudsime ka sinna liiga vara. Istusime pinkidel, vaatasime teisi inimesi ja mõtisklesime omi mõtteid. Sel hommikul polnud me just eriti jutukad. Seda nii magamatuse, laeva ebaõnne ja vastiku ilma põhjustatud halva tuju tõttu. Aga kui me juba lõpuks check-in'i ära tegime ja laeva peale saime, läks tuju paremaks. Istusime suures kabareesaalis, kus oli hea vaade merele. Uitasime laevas ringi ja ostsime poest megapakid Skittles'it ja Mentos't, mis ühtlasi olid ka meie hommikusöögiks. Käisime laeva tervenisti läbi, seet minul oli see esimene reis nii suure laeval ja üldse olin ma esmakordselt teel Soome.

Laevast väljumine oli küllalt šokeeriv, sest sadam nägi nii vanaaegane ja massiivne välja. Hetkeks isegi ehmatas ära, sest ma ei osanud midagi sellist ette kujutada. Õnneks jagati all terminalis linnakaarte ja võtsime paar tükki kaasa. Kuna me täpselt ei teadnud kus pool linn on, hüppasime suvalise turistibussi peale, mis viis Kamppi kaubanduskeskuse ette. Mina eriti huvitatud šoppamisest polnud, aga teadsin, et pean Mariga kompromisse tegema, sest mina olin ikkagi talle suurema tõnu võlgu, et ta üldse kaasa oli tulnud. Pealegi polnud meil päeval midagi muud teha. Mitu tundi hulkusime poodides ringi, otsisime Mari digikale mälukaarti, aga ei leidnud sobiva hinna ja suurusega.

Lõpuks viskas šoppamine kopa ette ja otsustasime, et läheme otsime Satama squati üles. Sest olime tulnud ju siia reisile üldse ilma informatsioonita, kas saame kuskile öömaja või mis meist öö saabudes üldse saab. Bussiga sõitsime eriti kaua, sest Satama linnaosa on päris kaugel kesklinnast. Pidime jala kuskil väga kahtlases rajoonis kõndima ja millegipärast tulid meile ainult mustanahalised või araablased vastu. Arvasime, et olime sattunud kuskile getosse ja tõenäoliselt nii oligi. Maja otsimine kujunes küllalt koomiliseks, sest see tänav, kus squat oleme pidi, lõppes just enne majanumbrit ära. Ehk siis seda maja polnudki seal tänavas! See oli küll masendav, aga lõpuks märkasime kaugemal suure asfaltplatsi peal üht välimuselt mahajäetud maha, mis oli graffitit täis. Otsustasime, et midagi kaotada pole ja läksime lähemale. Maja oli tõesti see squat, mida olime otsinud. Kuid järgmiseks probleemiks oli inimeste leidmine. Maja ümber polnud kedagi ja aknad olid pimedad. Katsusin igaksjuhuks ust ja üllatuseks oli see lahti. Üllatuseks sellepärast, et Tallinna squati ust ei jäetud kunagi lahti, sellest hoolimata, et seal on küllalt üleronimatu aed ümberringi. Satamal aga polnud mingit aeda. Läksime vaikselt sisse ja ei näinud kedagi. Kõndisin treppidest üles ja nägin, et inimesed istuvad toolide peal ja otsekui kuulavad keskendunult kedagi. Suurest õnnest, et kedagi lõpuks nägin, karjusin neile inimestele eriti eufoorilise "Hey!". Sõbralik vastus jäi kuulmata, selle asemel mind vaadati päris kurjalt ja kulmu kortsutades. Taipasin, et segasime just mingit tähtsat loengut. Ups! Kuid hetk hiljem tulid meie juurde kiiruga kaks poissi, et uurida kiiruga välja, mida need ebaviisakad tüdrukud tahavad. Poisid olid umbes meie vanused või nooremad. Rääkisime oma südantlõhestava jutu, kuidas tulime kontserdile, aga meil ei ole ööbismispaika. Mainisin talle, et saatasin veel squati e-mailile paar kirja selle murega, kuid vastust ei tulnud. Sel hetkel nägin segaduses poisi näost väikest äratundmist. Tõenäoliselt oli seda kirja ikkagi loetud, aga keegi ei olnud viitsinud vastata. Igatahes poisid rääksid, et nemad ei jää õhtul konsale, kuid lubasid rääkida oma sõpradega. Üldiselt oli neil reegel, et squati võõrad ööseks ei saa jääda, kuid nad lubasid, et kui me sinna jääda ei või, saame mujale. Pärast seda otsustasime ära minna ja õhtuks tagasi tulla, sest koosolek käis edasi ja olime juba küllalt halva sissetuleku teinud, tekitades üpris palju segadust ja arusaamatust.

Kergendatud südame ja rõõmsatena, kuid veidi häbistatult, lonksisime aeglaselt bensujaama poole, mis asus üle teed. Hingasime nüüd tõeliselt kergendatult, sest päeva raskeim osa oli möödas, leidsime üles squati ja meile lubati öömaja. Millegipärast mul ei tulnud isegi pähe kahelda nende poiste sõnades. Tundsin, et selleks pole lihtsalt põhjust. Ja tegelikult nagu hiljem välja tuli, ei tulnudki neis kahelda. Hakkasime veidi kahetsema, et sinna ei jäänud, sest ilm hakaks järjest halvemaks minema ja bensukasse me kauaks jääda ei saanud. Leidsime lõpuks üles mingi toidukoha ja tellisime süüa. Kokkuhoiu mõttes tellisin täiesti mõttetud nachod tomatikastmega, mis eriti ei toitunud ja olid peale selle ilma kastmata magedad ja koos kastmega talumatult teravad. Panime ka restos tühja ja avastasime, et enamus ettekandjatest olid emod. Emode all mõtlen ma musta tükka, neete, ruudulisi käepaelu jne. Eestis pole ma veel kuskil nii spetsiifilise välimusega ettekandjaid näinud. Igatahes, sõime ära ja hakkasime tagasi squati poole liikuma.

Satama

Maja ette oli kogunenenud juba üpris palju rahvast ja me mõtlesime nüüd, mis edasine tegevusplaan on, sest kell oli ikka veel liiga vara. Maja ees oli küllalt värviline seltskonda. Oli nii alaealisi purjus suitsetavaid punxe, vegan sxe'sid ja kõiki, kes sinna vahepeal jäävad. Lõpuks hakkas meil nii külm ja tahtsime ikka enne konsat välja selgitada, kuhu me siis ööseks saame. Läksime sisse ja uitasime ringi. Squat oli seest ikka kõvasti paremas korras, kui väljast välja nägi. Teiselt korruselt oli nii vinge vaade õues, väga palju aknaid oli seal pealegi. Kohe teisele korrusele tulles köitis tähelepanu ukse lähedal oleva väike euro dušinurk. Sinna ette oli Anchor teinud oma merchilaua ja oma kotte ja instrumente hoidsid nad dušinurgas, heh. Olime küll üritanud otsida maja peal tuttavaid nägusid, kuid asjatult. Seega istusime nurka maha ja lootsime, et näeme kedagi, kes oskab meid aidata. Õnneks kaua ei pidanudki ootama, sest üks võõras kutt tuli meiega ise rääkima ja küsis, kas me oleme need eesti tüdrukud, kes öömaja vajavad. Tol hetkel ei tundunud see üldse sellise tooniga, nagu mulle oleks meeldinud, aga kuna me olime meeleheitel, olime nõus. Mõtlesime küll omaette, et kuhu me nüüd lähme ja kas see punx on legit, aga muud üle ei jäänud.

Konsa algas ja esimesed bändid küll eriti huvi ei äratanud. Istusime kas saali tagaotsas madratsi peal või vahepeal, kui muusika tundus paremaks minevat, läksin ette seisma. Rahvast oli üldiselt sellise väikese toa jaoks täpselt piisavalt. Oli ruumi, et liikuda, aga samas ei näinud kuskil ka hõredat kohta. Vahepeal käisime ka allakorrusel vaatamas, mis toimus. Seal nägin Soome Oikeutta Eläimille liikmeid oma infolauaga, kes eelmine aasta Eestis olid käinud. Neid oli nii tore näha, rääksime veidi ja ostsin neilt paar patch'i. Kuid bändid, mis mulle enne Anchor'it meeldisid olid Eye for All, mis oli küllalt moshy värk, siis Anvils Drop oma dementse lauljaga, kes viha igast august välja purskast ja In One Piece, mis oli eriti vinge youth crew revival. Samuti kiidusõnad noorele lauljale, teda oli tõesti hea jälgida, sest tundus, et ta naudib justkui iga sekundit sellest set'ist. Lõpuks tuli Anchor ja ma üritasin end nii ette rebida, kui võimalik ja see mul õnnestus päris hästi. Ohjah, Anchor oli suurepärane. Inimesed laulsid kaasa, atmosfäär oli super. Tõsiselt mõnus oli olla täiesti võõras riigis, võõraste inimeste seas ja tunda, et oled nendega üks ja meid ei erista miski. Laulude vahepeal vaatasin aknast välja. Superilus oli vaade kottpimedale Helsingile. Õues oli näha ainult mööduvaid autotulesid ja väga kaugel eemal majatulesid. Olime ikka nii kaugel inimestest ja see oli nii mõnus tunne. Et need inimesed, kes autoga mööda sõidavad, ei kujuta üldse ete, mis selles pealtnäha hüljatud majas too hetk toimus. Igatahes Anchor lõpetas mängimise ja ma tundsin juba tol hetkel, et kogu reis oli korda läinud. Siis hakkasin aga Marit otsima, ta oli väsimuse, une ja huvipuuduse tõttu vist terve Anchori aja eemal madrati peal istunud. Mul hakkas temast veidi kahju, sest enne peaesinejat oli meile öeldud, et kui me tahame, võime nüüd ära minna, aga kuigi Mari oleks tõenäoliselt tahtnud ära minna, ütles ta, et me ei lähe, sest me tulime neid ju ometi vaatama. See oli temast väga armas.

Anchor

Nüüd, kui konsa oli lõppenud, olime sainud uue kontaktisiku, Mikko, kes pidi meid nüüd sinna samasse korterisse juhatama, kuhu ennist pidime minema. Nüüd tundsin end paremini, sest Mikko tundus väga normaalne tüüp olevat, hästi sõbralik ja jutukas. Kõndisime jala päris kaua öises Helsingis, kuni jõudsime lõpuks bussipeatuseni. Kaugel eemal nägime meie poole kihutavat bussi ja kui Mikko ütles, et see on meie buss, oli seda raske uskuda. Aga tõesti, nii kui ta oma pöidla üles tõstis, pidurdas buss kummikriginal. Öisel rallibussil on ka muidugi eriti kallis pilet, umbes 2-3 eurot, aga sellegipoolest olime õnnelikud, et ei pidanud jala minema, sest see tee oli tõesti pikk, mis me maha sõitsime. Mikko ütles, et me lähme isegi veidi linnast välja, mis meid muidugi väga ei rõõmustanud, sest hommikul oli vaja kuidagi ka tagasi sadamasse saada.

Mõne aja pärast jõudsime kohale ja esimene asi, mida ma korteri puhul tähele panin, oli see, et seal haises päris vängelt kanepi järgi. Nii mõnegi tüübi näost ja olekust oli aru saada, millega seal veidi enne meie saabumist tegeletud oli. Me ei lasnud end eriti sellest heidutada ja viskasime oma asjad suure diivani peale, millest pidi saama meie mõlema voodi ja läksime kööki endale tomatisuppi tegema. Tegelikult meil kõht isegi väga tühi ei olnud, aga köögis olles saime omavahel rääkida ja söömine tundus olevat hea mõte, kuna ilmaselgelt magada me ei saanud, sest teises toas käis täielik pidu. Too hetk kujutasin ette, mida Mari jällegi tunda võib, sest ta lihtsalt vihkab suitsetajatega samas ruumis olemist. Seal toas ajati veel küllalt kaua iba, kuid vaikselt hakkasid inimesed ära vajuma ja me jäime neljakesi üles, Mikko ja veel ühe tüdrukuga. Praegu on raske meenutada, millest me rääkisime, aga üldiselt elust, aktivismist, veganismist, asjadest, mis ajavad närvi ja whatnot. Aga üleval olime koos nendega vist küll kella viie või kuueni. Kõige meeldejäävam selle aja jooksul oli see, kui Mikko tõmbas oma taskust välja ühe kulunud märkmiku ja kirjutas sinna midagi. Mind hakkas see märkmik huvitama, aga ma ei hakanud sellegipoolest urgitsema. Hiljem, kui ta juba kiljust päris purju oli jäänud, võttis ta selle uuesti välja ja hakkas ise rääkima, kuidas ta kirjutab sinna oma emotsioone ja hetketundeid. Ta luges meile ette ühe tekstijupi, mis ta oli just enne kirjutanud. See oli selle kohta, et on õnnelik. Et üle pika aja ta tunneb end hästi ja, et eestlased on toredad. Tegelikult oli ta sinna midagi detailsemat ja pikemat kirjutanud, aga ma enam ei mäleta nii hästi. Igatahes pani see meid Mariga naeratama. Varsti peale seda Mikko lihtsalt kustus meie voodi jalutsis ära ja me ei hakanud teda mujale ka tassima. Käisime hambaid pesemas ja läksime ka magama.

Hommikul ärgates oli Mikko meie voodi kõrvale põrandale maandunud koos mingi teise tüübiga, kes öösel imekombel ukseni oli roomanud ja sinna magama jäänud. Hommikul olid üldiselt kõik adekvaatsemad, aga meiega ei räägitud enam nii palju. Vahepeal rääkisin, kuidas Eesti skenega asjad on, aga muu neid teisi eriti ei huvitanud. Tegime hommikul kiirnuudleid ja kuulasime telekast vanakooli hardcore'i. Istusime rõdul, kus oli päris külm, aga tahtsime värsket õhku hingata, rääkisime Mariga ja sõime nuudleid. Lõpuks liitus meiega rõdul ka Mikko, kes nagu juba aru saada, oli saanud meie kõige lähedasemaks sõbraks kogu kambast. Kui lõuna kätte jõudis, oli aeg hakata minema. Ma isegi ei tea miks, aga kurb oli nende juurest lahkuda. Lehvitasime neile hüvastijätuks ja Mikko vaatas meile kurva näoga järgi. Kahju oli ära minna.

Istusime maja ees metroo peale ja sõitsime linna poole. Olime mõlemad veidi nukrad, kuid samas väsinud ja bussis rääkisime juba omavahel entusiastlikult, kuidas suvel tagasi tuleme ja neile uuesti külla lähme. See plaan kusjuures kukkus läbi. Kuid sõitsime siis oma terminali, kus meile öeldi, et meie laev uuesti ei sõida ja pidime minema teise sadamasse uuesti Tallinki laeva peale ja see kord võtsin ma seda uudist kõvasti rahulikumalt. Kui Tallinnas on sadamaterminalid küllalt üksteise kõrval, siis Helsingis päris nii pole. Pidime jälle bussiga pika tee maha loksuma ja kui kohale jõudsime, pidime oma laeva kaua ootama. Sõime lõpuni oma Skittles'id ja Mentos'ed ja üritasime kivikõvadel metallpinkidel magada. Magada oli raske, seega hakkasime ajama iba ja reisi meenutama. Tore oli.

Lõpuks saime oma laeva peale. Seekord ei viitsinud me küll eriti ringi käia laeva peal, vaid otsisime kohe endale mõnusa nurga, kuhu jäimegi kauemaks. Mulle tuli veel mingi baarmen ütlema, et mu asend näeb liiga palju magamise moodi välja ja see pole lubatud. Pfft, magada ka ei lastud rahus. Laevareis venis väga aeglaselt, lugesin oma zine'e, mis olin konsalt kaasa ostnud ja vahepeal vaatasin, mis karaokenurgas toimus. Soomlased ikka ei oska üldse laulda, mis teha. Lõpuks jõudsime sadamasse ja tagasi tulime bussiga. Bussis olime küllalt surnud ja magasime mõnda aega, kui olime ikka veel oma reisist elevil ja rääkisime mõttetuist pisiasjadest. Vot selline oligi meie reis!

Kui mõelda, mida see reis mulle konkreetselt andis peale muusikakogemuse, siis kindlasti teadmise, et on täiesti võimalik ilma eriliste ettevalmistusteta kahekesi või isegi üksi reisile minna ja väga hästi aega veeta ja lõbutseda. Kõik, mida vaja on, on pealehakkamine, iseseisvus ja suhtlusjulgus. Pole üldse raske võtta ette sellist reisi, ku sul on sellised omadused. Ootan igatahes põnevusega, millal saaksin uuesti mingile sellisele reisile minna.

2009. aasta plaadid.

2009-12-20T06:59:00.000-08:00

Järjekordselt hakkab üks aasta otsa saama ning igati asjakohane oleks teha väike kokkuvõte nendest bändidest ja plaatidest, kes sel aastal häid üllatusi valmistasid.
Järgnev nimikiri kajastab aasta huvitavamaid leide ning järjekorda pole nad paremuse järgi pandud, et kellelegi mitte liiga teha.

Cult Ritual -"1st LP"

Nagu igal aastal kujuneb mõni bänd "kultusbändiks", siis võib seda sel aastal öelda Cult Rituali puhul, nagu sellele ka nende nimi vihjab. Peale kolme hiilgavat EP'd valmis bändil sel aastal esimene ja nende sõnade järgi ka viimane täispikk album. Lühikese ajaga on nad kogunud endale suure fänbaasi ja sisuliselt Youth Attack!'i leibeli esiknimeks muutunud. Bänd on võtnud tugevalt nišši Black Flag'i "My War" ajastust ning toonud selle kaasaega, tekitades hoopis uue omapärase kõla. Võrreldes nende varasema kraamiga on see tasakaalustatum segu kiiremast ja aeglasemast muusikast, mis oskuslikult terviklikuks plaadiks sulatatud.

Punch - "Punch"

Plaat, mida sel aastal tõenäoliselt enamus powerviolence'i fänne armastama hakkasid. Suurepärane vihane powerviolence Californiast naisvokaaliga, mis lööb iga kuulaja pikali oma tooruse ja plahvatusliku energiaga. Punch ei lase kuulajal lühikese 20. minuti jooksul, mis see plaat kestab, kordagi hinge tõmmata ja algusest lõpuni tümitab kuulajat kogu jõuga. Toore powerviolence oma headuses, ilma kompromissideta!

Kylesa - "Static Tensions"

Jah, Kylesa ei ole just tüüpiline hardcore bänd, mida ootaks siit portaalist leida aasta top 10ne hulgast, kuid ei saa kuidagi mainimata jätta seda plaati. Juba nende 2007. aasta album "Time Will Fuse it's Worth" jättis neist kustumatu mulje, kuid selleaastase plaadiga ületasid nad end mitmekordselt. Album on algusest lõpuni täis lugusid, mis ei lahku mälust, eeskätt minu isiklikuks lemmikuks kujunenud "Scapegoat", mida korduse peal mitmekümneid kordi kuulata võiksin.

Pissed Jeans - "King of Jeans"

Kui Pissed Jeans on noise rock, siis mulle meeldib see senimaani küllalt võõras žanr. Kuid sellest hoolimata on tunda nende loomingus tugevaid Black Flag'i "My War"'i ajastu mõjutusi ja mõneti ka midagi varasema Flipper'i loomingust. "King of Jeans" on kahtlema tugeva 80ndate absurdihõnguga. Ka sõnadest pole lootust leida mingit sügavmõttelist teemat, põhiliselt lauldakse R-rated filmidest, kiilanemisest, joogijanust ja muudest loogikavastastest teemadest.

Rotting Out - "Vandalized"

Legendaarse punk-bändi Descendents'i loo järgi endale nime leidnud bändi võib iseloomustada kui bioloogilist relva, mis 80ndatel kuskile keldrisse seisma on jäetud ning enda haisu nüüd, 20 aastat hiljem levitab. Nimelt materdab bänd kaasaegset ühiskonda samasuguse robustse kire ja naudinguga nagu tehti seda paarkümmend aastat tagasi - oma koosa saavad nii religioon, karjerism, kapitalism kui ka lihtsalt vohav silmakirjalikkus. Alles oma teise EP'ga valmis saanud bänd on kodumaal tõusev täht ja kindlasti nimi, mis tulevikus skene tähelepanu keskpunktis on.

Mother of Mercy - "III"

Jumal tänatud, et Let Down oma Euroopat kritiseerivate kommentaaridega põrgutuledes põles, sest niimoodi sai tuhast fööniksina tõusta Mother of Mercy. Viimase debüütalbum III, millega naelapeale pea 100-protsendilise täpsusega virutatakse, on sünge ja kompromissitu tulistamine kõigist torudest ning paistab silma oma toore, kuid täpse produktsiooniga.

Salvation - "Of Unforgiving Wind"

Salvation on Youth Attack!'i plaadifirma alt välja andnud juba 2 plaati. Need, kellele tuttav see leibel, oskavad aimata, millise muusikaga tegu on. Kiire, kompromissitu, vihane ja täiesti siit maailmast väljas. Vihast läbi immutatud energiat, mis selles bändis ja lo-fi plaadis pulbitseb, pole just kerge kirjeldamiseks. Kellel on jaksu selle plaadi puhul tahtlikult halva produktsiooni läbi hammustamiseks, avastab end kindlasti kuulamas tõsiselt mitmekülgset ja haaravat plaati.

Swamp Thing - "In Shame"

Swamp Thing'i võib pidada sel aastal üheks suurimaks üllatajaks. Kahe aasta jooksul on nad välja andnud kaks täispikka plaati ja kogunud juba küllalt arvestatava fänbaasi. "In Shame" mõjub justkui sõõm värsket õhku kaasaegse vihase hardcore'i vallas, kus võib neid muuhulgas võrrelda bändidega nagu Trash Talk, Bracewar ja Outbreak. Bändil on ka omapärane meeldejääv vokaal, mis neid teistest eristab.

Harm's Way - "Reality Approaches"

Tundub, et bänd on võrreldes varajasema materjaliga suure sammu astunud, et oma sõnumiga inimeste kõrvade vahele jõuda. Kunagine räpasest produktsioonist pole enam haisugi ning pilk rohkem pööratud Integrity-sarnase metalse kõlaga hardcore'i, kui powerviolence'i poole. Loomulikult suudab bänd siiski üllatada oma metslaslikkuse ja ülima nihilismiga. Suurepäraselt sobib seda edastama arvatavasti maailma kõige vihasem ja kurjem sXe laulja, arvatavasti ka ainuke, kellel on selja peale Saatan tätoveeritud.

Converge - "Axe to Fall"

Sel aastal ilmus kauaoodatud Converge'i järjekorras seitsmes stuudioalbum. See valmis koostöös paljude teiste muusikutega, mainimisväärseimad neist Cave In'i, Neurosis'e ja The Red Chord'i liikmed. Erinevad muusikud, kellega plaadil koostööd tehakse, kujundavad ja muudavad plaadi heli, tehes sellest üldplaanis ühe omapärase albumi. Ühegi Converge'i uuema albumi kohta ei saa öelda, et ta poleks piinlikult detailselt viimistletud ja pole ka "Axe to Fall" erand. Iga detail ja heli tundub olevat viimseni läbimõeldud ja seetõttu mõjub plaat soliidselt, sisaldades siiski seda tuntud Converge'i "kontrollitud kaose" nähtust, millega nad end juba hardcore'i ajalukku kirjutanud on.

Government Warning - "Paranoid Mess"

Kui ma paremini ei teaks, arvaksin, et see plaat on pärit 80ndate keskpaigast. Kumisev garaažisaund, laulude ülesehitus ja kaanekujundus viitavad samuti sellele. Kuid hoopiski on tegu aastaga 2009 ja väga suurepärase plaadiga. Lood on haaravad ja meeldejäävad ning bänd suudab plaadi lõpuks kuulajale edukalt selgeks teha, et vanakooli punk pole surnud!

Kuid et mitte liiga teha sel aastal ilmunud ep'dele ja demodele, mainin mõned silmapaistavad ka nende hulgast: Gray Ghost - "Deep in the Shallow End", Limp Wrist - "s/t", Cult Ritual "Holiday", Pulling Teeth "Witches Sabbath V".

Ja ongi ära nimetatud selle aasta parimad plaadid. Kindlasti järgmisel aastal seda tabelit uuesti üle vaadates avastame, et mõni bänd on välja unustatud või just vastupidi - ei vääri tabelis olemist. Kuid, hei, selliste edetabelite koostamise võlu põhinebki hetkeemotsioonil.

Kas tead mõnd poliitilist hardcore bändi?

2009-10-11T05:41:00.000-07:00

Inspiratsiooni selle artikli kirjutamiseks sain külastades üht oma lemmikfoorumit - sisterhoodi. Seekord jäi silma teema "Soovitage poliitilisi hardcore bände, mis pole religiooniga seotud". Antud kriteeriumidega kitsendatud hardcore istub mulle hästi ja otsutasin teemat lähemalt uurida. Muidugi mainiti alguses ära kohustuslikud Trial, Seasick, Born Against, MDC, Capitalist Casualties jpm. Minu üllatuseks läks teemas vaidluseks teemal, kas mitte hardcore punk ei ole oma loomult juba poliitiline ja kas küsida mõnd poliitilist hardcore bändi pole veidi kummaline.

Alustuseks, millist bändi saab üldse pidada poliitiliseks? Kas bändid, kelle põhisõnadeks on :"Make a change!!" või :"Change the world" on poliitilised? Mingil määral kindlasti, kuid tihti jääb sellistel bändidel puudu konkreetsusest ja nende sõnum jääb ähmaseks ja ei jõua kuulajale hästi kohale. On palju asju, milles annaks muutust ellu viia ja mind huvitab, mille eest see bänd seisab ja mida nad konkreetselt öelda tahavad. Hardcore bändil võiks alati olla seisukoht ja teatud väärtused, millesse nad justkui väikse kollektiivina usuvad. Need ei pruugi mulle meeldida ja ma ei pea nendega nõustuma, aga vähemalt ma tean, mille eest bänd seisab. Usun, et sellise olukorra, kus bändil sõnumit ei ole, on tekitanud pillimeeste tahe teha bändi mitte suurest armastusest muusika vastu ja huvist oma sõnumit levitada, vaid tahe olla lihtsalt bändis.
Võttes aga teisest äärmusest on igasugused vegan ja sxe bändid, kes tihtipeale väärkasutavad propagandasloganeid "Go vegan!" ja "Drug Free pride" vms. Ka sellega ei saa ma nõustuda. Tore on, et inimene on valinud sellised väljavaated elule, aga ma tahaksin jällegi kuulda täpsemalt miks, et see tuleks kuskilt sügavalt seest ja oleks usutav. Nagu on öelnud ka Kingdomi lauljanna Davin, et ta ei soovi kuulata üht ja sama vegan-laulu 800 korda erinevate bändide repertuaarides uuesti ja uuesti kordumas. Tema arvates peaksime mõtlema väljaspool nö kasti ja tavapärase hardcore'i kirjutamata reegleid, sest muidu hakkavad need meid piirama ja ei lase meil areneda.
Jah, oma algusaastatel oli hardcore protestivorm olemasoleva valitsuse ja riigiasutuste vastu, kuid mitte eranditult. 80ndatel ei kuulanud hardcore just noored, kes koolis head või rahuldavad õpilased olid, ekstreemsemal juhul nad ei käinudki koolis ja olid üles kasvanud tänavatel. Tihti polnud neil isegi kontserdipiletite jaoks raha ja tuli ette juhtumeid, kus enne üritusi noored muusikahuvilised üritasid oma tagisid ja jakke maha müüa piletiraha eest. Alguses oli hardcore ikkagi see "heidikute värk". Normaalsed inimesed end sellega seostada ei tahtnud. Alles Minor Threat'i tulekuga hakkas välja kujunema straight edge liikumine ja see tasakaalustas veidi asju. Peale huligaanide kuulasid nüüd hardcore'i ka nö nohikud, kes ei leidnud oma kohta ühiskonnas - mõlemal juhul peeti heidukuteks neid mõlemaid.
Võrreldes bände ja kuulajaskonda tänapäevaga ei leia me nii metsikuid erinevusi, kuid mõned neist on siiki väga tähtsat rolli mängivad. Hardcore bändid 80ndatel tegid oma asja ennekõike muusikaarmastusest ja missioonitundest, toona ei olnunud võimalik bändiga kuulsust koguda või raha teenida. Nüüd on teistmoodi. Paljud bändid on kasutanud hardcore'i hüppelauana, kuniks nad leiavad midagi paremat või tasuvamat. Endised hardcore punk bändid nagu A.F.I või Rise Against teenivad metsikult raha. Publikumiga on lugu üldjoones nagu vanasti. Leidub jätkuvalt vägivaldseid ja end välja elama tulnud tüüpe kui ka rahulikult muusikat kuulama tulnud inimesi. Mõnedel juhtudel need rollid muidugi ka sulanduvad omavahel.
Tundub, et justkui on käes hardcore'i kuldaeg. Nüüd kui see muusika on kättesaadav enamusele ilma mingi hukkamõistuta, on seda hakatud massiliselt kuulama ja bände leidub rohkelt. Hardcore levib üle maailma, ka kohtadesse, kus seda kunagi varem ette olnud võimalik kujutada - kas või islamimaadesse. Sa võid olla hardcore bändis, kuid olla ikkagi normaalne ühiskonnaliige, kes käib tööl, omab autot ja perekonda. See on ka minu arvates üks põhjus, miks hardcore on muutumas kontsentraadist justkui lahjendatud lurriks. Sisu ja sõnum on hajunud, muutunud lahjemaks. Rõhk on kvantiteedil, mitte kvaliteedil. Alles on jäänud küll alati poliitilised olnud crust, d-beat, kuid sekka on tekkinud juurde hulk lõputuna tunduvaid uusi bro-core, tough guy bände, mis justkui vähendavad selle suure ja laia žanri poliitilist mõtestatust. Jah, laulda võib absoluutselt kõigest. Sellest, kuidas hommikul ärgates oli rõve pohmakas või lihtsalt austusest oma nö vendadele. Kuid kas meil on vaja seda? Suur mass bände, kes laulavad esimesest asjast, mis neil pähe tuleb. Järsku hardcore peaks ikkagi jääma poliitiliseks relvaks, nagu ta kohta tihti öeldakse. Sest ühiskonnas üldiselt on kergem leida mitte-poliitilist muusikat kui poliitilist. Seda on täis terve mainstream ja ka underground muusika.
Kokkuvõttes võiks öelda, et hardcore'i algus ja juured on väga tugevalt mõjutatud poliitlikast ja vastuhakust status-quo'le. Kuid alati on eksiteerinud bände, kes ei ole otsustanud järgida seda liini ning ei saaks öelda, et nad mõnevõrra halvemad sellepärast oleks, sest hardcore scene peaks olema avatud kommuun, kus eelarvamused hüljatakse ja ollakse tolerantsed endast teistsuguste inimeste vastu.

victims - killer (poolik)

2009-02-18T09:08:00.000-08:00

Victims on hardcore/crust nelik Rootsist, kes tegutsenud juba aastast 1997.
Bändi järjekorras teine täispikk stuudioplaat "Killer" leidis ametlikult ilmavalgust Deathwish'i perekonnast 17ndal veebruaril ning plaadilt leiab pea 25 minuti jagu materjali 16 loo näol.
Esiklooks on "Victims in Blood #5" ning kohe esimese loo ajal lajatavad tüübid kuulajale näkku kõigega, mis neil anda on. Toore crust segatuna tasakaalukalt hardcore'iga moodustab mõnusa kompoti kuulamiseks. Järgmises loos "Fade Away" jätkatakse sama stiili, kuid mõnede sing-along kohtadega, mis tekitavad kohe mõnusa kaasaelamistunde.
Plaadi ületamatuks lemmiklooks jääb minu jaoks lugu "Holy Shit!", mis 47 sekundi jooksul suudab taaselustada vanakooli hardcore'i ning toob näole mõnusa nostalgiamuige.
Võrreldes näiteks seda plaati nende varasema loominguga, ei saa võita, et bänd oleks oma stiili väga muutnud läbi enam kui aastakümne. Juba algusest peale on nad teadnud, et tahavad mängida mitte-traditsioonilist hardcore'i, mis oleks sõnumiga. Ajaga on bändi muusika muutunud kindlamaks, pilli valdamine kindlam ja eksperimenteermiseks vähem ruumi jäetut. Kui keegi aga on huvitatud nende varasemast loomingust, soovitan soojalt üle tšekkida split'i From Ashes Rise'iga, kus saab kuulata vanemat, vihasemat ja tooremat kraami, kus kuulajat ilma ei jäeta ka humoorikast introst.
Nende loomingust võivad endale leida midagi nii hardcore'i kui ka crust-i austajad. Crustilik garaašisaund segatuna tugeva vokaaliga moodustab huvitava ning kindlasti meeldejääva koosluse, mis selle plaadi teeb küllaltki unikaalseks omade seas.

product of waste

2009-02-10T03:11:00.000-08:00

FUCK YOU IF YOU DON'T LIKE P.O.W.!!!!!

(nii, nüüd kus ma selle öeldud sain, võin alustada oma arvustusega)

p.o.w. on kaasakiskuv hardcore punk bänd kuskilt ameerikast providence'ist. kokku tulid nad aastal 2004, kuid aastal 2006 jäi bändi tegemine kaheks aastaks soiku, aga nüüd on tüübid tagasi. nad mängivad vanakooli maiguga vihast muusikat ja laulusõnad on ka küllaltki seinast seina, nt lauldakse rulatamisest, joomisest ja veidi käsitletakse ka tõsiseid asju ja kritiseeritakse tänapäeva ühiskonda. interpunk ütles mulle ka mõned bändid, kes neid mõjutanud on (D.R.I., Adolecents, Minor Threat, Gorilla Biscuits) ja eks vastu vaielda ei saa. minul on nende loomingust vistist üks plaat ja mingi närune ep...üks split peaks ka neil vist veel leiduma

plaat, millest ma rääkida tahan, on "you won't take me alive"(2008), 12 looga. peaaegu, et iga pala puhul on tegemist täieliku meistriteosega, vähemalt minu arust. juba esimese kuulamise ajal vallutas mu südame täielikult lugu "fuck up" oma täiesti julmalt ausate sõnadega. nende lüürikas pole küll midagi enneolematut, aga bänd on väga oskuslikult kokku võtnud kogu hardcore'i kontseptsiooni oma ühikonnavastasusega ja teinud nii lihtsalt ja loogiliselt kuulajale selgeks, et hardcore punki kuulav rahvas on lihtsalt tavamassi arvatest üks suur "fucked up" laste kari. esile toomist vääriksid kindlasti enamus lugusid siin plaadilt, kuid mainiks ära ka nimiloo "you won't take me alive", mis räägib sõjaväest ja sellest, kuidas bändiliikmed juba elusast peast sõjas kellegi teise võitlusi võitlema ei hakka. samuti küllaltki hea pointiga laul.
tegu kindlasti bändiga, mis oma lihtsuse ja võib-olla mõneti ka naiivsusega võlub, mängides lihtsat kiiret muusikat, omades siiski originaalsust, millest kahjuks nii paljudel samalaadsetel bändidel jääb vajaka.

väike näide:

i'll shut up when i'm dead

ill never be a brick inside your wall
fuck that i'd rather see it fall
im not staying silent like the rest

its time for me to get this off my chest

i yell because youll hear me
if i shout dont care
if you dont like whats coming out
dont care if you dont like what im about
im never gonna shut my fucking mouth
empty pocket but my heart is full of hate
nothing but a product of the waste
but im not staying silent like the rest
its time for me to get it off my chest
fuck you i aint biting my tongue
ill shut up the day im fucking dead

mis siin ikka veel rääkida, soovitan plaati kuulata ja ise veenduda, kuivõrd hea bändiga tegu on!!
senikaua on võimalik maitse suhu saada nende myspace'i kaudu : www.myspace.com/productofwaste

9.5/10