tsiteerides melli :"anita, ma tahan, et sa nägude tegemise asemel vigade peale, läheks edasi. ma tahan, et sa elaks rütmi sisse. ma tahan, et sa vigu tähele ei paneks. ära ole nii krambis."

holy crap, trummide õppimine pole vaid trummide õppimine, elutarkust ja uut perspektiivi saab pealekauba.



ahh, ja praegu istub mu kapis üks väike tuvi. tegelt ta pole üldse väike, päris suur on tuvi kohta. aga väike ja armas võrreldes inimestega ja ma kutsun teda tibukeseks, kuigi ta pole üldse tibu moodi. suur mustjas-hallikas hoopis ja ta nokal on midagi viga, sest see on ebaühtlane ja kühmud on peal. lennata ta ka ei saa. leidsin ta stuudiost väljudes pärast trummitundi otse ukse ees. just nagu ta teadis, et ma tulen ja ootas mind. nägin teda juba enne trenni ka ukse juures, kuid siis ei saanud aru, kas ta on vigastatud või lihtsalt puhkab ühe koha peal. muidugi ei saanud ma teda sinna jätta ja tormasin hiina poodi, kus palusin tibu jaoks kingakarbi. viisin ta niimoodi koju. bussis inimesed ikka piilusid ja uudistasid, miks ma nii kiivalt suvalist kingakarpi kinni hoian ja sõrme kaane ja karbi vahel hoian. eks ikka selles, et õhk sisse pääseks. lollid inimesed.
nüüd üritan teda sööma ja jooma saada, aga ta on hetkel rohkem magamisest huvitatud. mul pole aimugi, kui kaua ta oli juba väljas olnud ja kui läbi ta omadega on. igatahes loodan, et hommikul on tal veel hing sees, sest linnutädi pidi talle siis järgi tulema. loodan parimat...