Šoppamine ja lõbus (?) - pffft!

Šopahoolikud, kes üritavad oma pahest lahti saada, peaks hakkama väikelinnas veganiks, ma garanteerin, et nende mure oleks koheselt lahendatud. Ehk siis tänane oli päris nukker, mitu tundi üritasin poest endale jalatseid leida, aga ei ostnud midagi. Muidu oleksin ma täiesti korras ja üldse mitte kurb, sest ma olen juba sellise asjaga harjunud, aga pidin ma lihtsalt kiinduma ühtedesse superilusatesse ja supermugavatesse jalanõudesse ilma enne 100 % kindlaks tegemata, et nad nahata on. Neil puudus märgistus, aga katsudes ja nuusutades (jah, ma tunnen naha lõhna järgi ära) tundus faux mis faux. Hiljem leidsin mingil teise paaril märgistuse ja peal oli ikka natuke nahka kasutatud. Pask. Seega langesid need jalatsid minu jaoks kohe ära, ükskõik kui väga nad mulle ka meeldima ei olnud hakanud. Aga kahjuks olin ma poes emaga, kes sellesse nii rahulikult ei suhtunud. Ta sai mu peale konkreetselt vihaseks, et ma hetk tagasi veel tahtsin neid, aga nüüd enam mitte. Tema jaoks ülim müstika. Eriti arvestades fakti, et olime poodides juba tunde käinud ja mõlemad juba väsinud ja tüdinud. Siis algasid süüdistused minu kui väga kahepalgelise inimese suunas, et a'la siis kui mul vaja on, siis ma laenan talt tema kingi, mis on nahast. Minu argumendid, et kui need on juba ostetud ja olemas, siis pole mõtet neil niisama seista lasta ja ökom ja toredam ja kui ma kasutan ka kord kuus tema kingi, mitte ei osta endale uusi, talle muidugi ei piisanud. Kui kurb.

Kolm mu lemmikut vegan-iludust :´)
Hea küll, tunnistan, et selle sissekande käigus läks tuju paremaks. Kuller tõi mu uue telefoni just ära. Ta on küll pann, kui ilus-ilus Nokia 1208. Jess, olen vist taas elus?